Arvo Kukumägi: Kes ei upu, see jääb ellu
Nüüdseks on vist suuremale osale lehelugejatest jäänud juba kõrva ja silma, et hiljuti esilinastus uus dokumentaalfilm – Kaidi Kaasiku ja Andres Maimiku “Kuku: Mina jään ellu”, mis räägib populaarse filminäitleja Arvo Kukumägi heitlusest alkoholiga ja tema lähedaste võitlusest mehe viinakuradi käest päästmise nimel.
Ilmselt paneb see nii mõneski kodus vaatajad tugevalt oma elu üle mõtlema.
Raskemast raske teema
Sääraseid linateoseid sünnib siiski harva. Miks? Sest väga head dokumentaalfilmi on kohutavalt raske teha – tõeliselt hea filmi puhul jätab autor iga kord võttelt koju tulles tükikese oma südamest filmi peategelaste juurde ning nood omakorda elavad veel tükk aega filmitegija peas edasi.
Ta kuuleb juba ammu kodus olles ikka veel nende hääli, tunneb oma keskkonnas edasi külastatud kohtade lõhnu ja hoolimata väljas valitsevast temperatuurist, on tal ikka veel liiga külm või liiga soe – olenevalt kohast, kus kaameraga käidud sai.
Küllap selle tõttu pole meil ka väga palju sääraseid dokke, kus autorid tõesti portreteeritavate hinge tungida üritaks – see võtab enamiku jaoks liiga palju vaimset ressurssi, ajast rääkimata.
Neid aga, kes valmis filmi pärast arvustama asuvad, varitseb alati üks väga kindel oht – tihtipeale kipub segi minema, kas räägime filmist endast või selle peategelasest.
Vaatajal on kombeks kanda oma tunded üle, eriti veel, kui need teravad on, kogu filmile – antipaatse tegelase puhul mõistetakse hukka kogu dokk, sümpaatse puhul antakse soosivamaid hinnanguid.
“Kuku: Mina jään ellu” kohta ei saa kindlasti väita, et sarmikas peategelane kuidagiviisi antipaatne oleks, kuid teema ise on raskemast raske.
Filmi lõppedes pole aga kahtlustki, et äsjanähtu oli väga hea, kodumaises kontekstis lausa tähelepanuväärne. Mitte küll pretsedenditu, sest aastal 2000 tegi Edvard Oja samal teemal väga mõjuva filmi “Autoportree emaga”, kuid see on juba mõne teise artikli teema.
Lugu algab hoogsalt, kõik on arusaadav ka säärasele vaatajale, kes ei pruugi tunda Arvo Kukumägit kui näitlejat.
Saab selgeks, kes on peategelane, tuttavaks saavad peategelase võimalikud iseloomuomadused ja probleemid. Näeme suhteid sõpradega, lähedaste, meedia, arstide ja esoteerikutega.
Näeme ka Kukumägi seltskondlikku bravuuri, tõusujoones minevat karjääri ning kõige selle kulminatsiooni kodutaguses prügihunnikus.
Kaamera jõuab mitu korda Wismarisse ja sealt tagasi, filmi lõpuks on peategelane mitte üksnes prii alkoholist, vaid saanud ka kauaigatsetud, tema jaoks olulise filmirolli.
“Kuku: Mina jään ellu” esialgne pealkiri oli “Kuku ja külavanem”, kuna loo autorite algseks impulsiks oli portreteerida tuntud näitleja Arvo Kukumägi suhet lastehalvatust põdeva lapsepõlvesõbra Heino Lemmingu alias Külavanemaga, selle taustaks Kukumäe suhteid elukaaslase Maritiga ning kuklasse hingavate joomaemotsioonidega.
Elu tahtis aga teisiti ning filmist, mis pidi rääkima kahe mehe sõprusest, sai lugu, mis rääkis ühe mehe elukestvast võitlusest alkoholiga.
Au ja kiitus filmitegijatele, et nad oskasid õigel hetkel oma kaardid n-ö ümber mängida. Kui ikka enda välja mõeldud süžee osutub teostamatuks ning reaalne elu pakub mõnda teist väga head lugu, siis on paindlikkusest palju abi.
Seda filmi on piinav ja raske vaadata, sest juba alkoholismi teema iseenesest on traagiline. Teisalt – konfliktita poleks ka linalugu.
Kahjuks nii need asjad on, et portreteeritava õnnetus võib olla jäädvustaja õnn.
Piiridest ja paljust muust
Kuid nende kaadrite mõjuvus sünnib suuresti ka tänu sellele, et filmitegijad on saavutanud portreteeritava ja ta lähedastega kontakti, mis aitab meil mõista peategelast ja tema olemust.
Filmi autorid on suutnud püüda kinni Kukumägi ja tema Mariti vahelise särina, nii suures armastuses kui ka hiiglaslikus lootusetuses, ning osanud viimast panna end kaamera ees avama.
Ilmselt enamikul meist on inimlikku viletsust ja peretülisid siiski alati raske vaadata ning sestap kõnetavad peategelase alkoholitsüklisse langemise kaadrid ilmselt paljusid.
Filmi kese on selgelt fookuses, kuid lisaks peamiseks tükkivale alkoholismi teemale kerkib esile ka süü tegemata tööde või öeldud sõnade eest, see, kuidas abistajast saab abistatav, kus on armastuse piirid ja palju muud.
“Kuku: Mina jään ellu”
- Tallinnas kinodes Sõprus ja Artis.
- Tartus kinos Ekraan.
- Haapsalu kultuurikeskuses 21., 22. ja 23. märtsil kl 19.
- Pärnu teatris Endla 29. märtsil kl 18 ja 20.
- Viljandis Pärimusmuusika Aidas 30. märtsil kl 17 ja 19.
- Lihula kultuurikeskuses 27. märtsil kl 18.
