Arvo Kukumägi: Läksin filmis surmale vastu ise meeletult kartes



Arvo Kukumägi: Läksin filmis surmale vastu ise meeletult kartes
Viletsat tervist trotsides on Arvo Kukumägi tulnud üle vaatama 30 aastat tagasi valminud filmi “Metskannikesed” võttepaiku. Suur osa filmist valmis Kurtna järve ääres. Foto: Mattias Palli.

Täna suri Arvo Kukumägi. Taasavaldame 2012. aasta novembris ilmunud loo, kus ta meenutab oma osatäitmist filmis "Metskannikesed".

“Tõnu Kark elustas mind nii jõuliselt, et kõrvust tuli õhk välja ning palju ei puudunud, et lahkub ka mu hing,” räägib Arvo Kukumägi “Metskannikeste” võttepaiku pidi käies.

Arvo Kukumäele polnud “Metskannikesed” sugugi esimene film, kuigi ta sel ajal alles lavakunstikoolis õppis. Võtted algasid pisut enne lavaka lõpueksameid.

“Minu esimene roll oli Peeter Simmi “Karikakramängus”. “Metskannikestes” pidi algul hoopis Hannes Kaljujärv mängima. Siis aga leiti, et tema füsiognoomia ei sobi, olla liiga karm. Mina olin sihuke … õrnem,” mäletab Kukumägi. “Kaljo tahtis veel, et ma oma pikad juuksed korra kõrvale lükkaks. “Tee laup paljaks,” palus ta. Tegin siis nii ja rohkem ei räägitudki. Siis läksime puhvetisse, kus Kaljo teatas, et ma olen kindel mees.”

Kiisale oli teda soovitanud lavaka õppejõud Kalju Orro. Kutsutigi siis Kukumägi proove tegema Tallinna Pöögelmanni tänava stuudiosse, kus on palju filme vändatud.

Pöögelmanni tänava stuudiot meenutab ta erilise soojusega. “Seda maja küll enam pole, aga iga kord, kui koeraga sinnakanti jalutama satun, kerkivad mu silme ette kolmekümne aasta tagused sündmused. Meelde tulevad juba lahkunud inimesed. Sisimas tunnen neid ikka enda kõrval. Mõnikord olen seal mälestustes ujunud oma paar tundi.”

Seotud lood:

Staarid koos

Kukumägi mäletab, et tol maikuu hommikul, kui “Metskannikeste” proovivõtted algasid, oli Kaljo Kiisk veidi svipsis ja kiitis aina takka, kui noor näitleja midagi tegi. “Kiisk ei öelnud muud kui et: “Voh! Täpselt nii! Just!” Ja nimetas mind kohe Kukuks. Käis ka meie kursuse eksameid vaatamas.”

Filmi võtted hakkasid pihta 1978. aasta suvel. “Ega see lugu iseenesest midagi erilist ei kujutanud. Tänuväärne oli jäädvustada eesti näitlejaist superstaare,” leiab Kukumägi. “Üksküla Aarne, kes on veel hinges, Klooreni Enn ja Gutmani Robi...” loetleb ta. “Robil oli alati kaasas toidumoon ja pudel viina. Need olid tal iga kord kotis, aga üksi ta neid kunagi ei tarbinud. Mina rohelise poisikesena sain selle tuntud seltskonnaga hästi läbi. Aga tõeline kool ongi niisugune, kus saad meistritega koos olla. Naistest olid seal vaid need, kellega ma filmis koos pidu pean. Saukase Katrin ja Talviku Merle. Oh, ma pole seda filmi nii ammu näinud. Ja Tõnu Kark, tema jõu ja orgaanika juures on väga raske talle partneriks olla. Kavalam kui juut... Tõnul olid alati hantlid kaasas, võimles hommikuti ning röökis minu peale, et Kuku, raibe, ärka üles au ja kuulsust teenima! Aga mina tegin hoopis muid asju, hingamisharjutusi ja joogat.”

Kogu filmitegemise aja elas seltskond Jõhvis. Söömas käidi restoranis Fööniks, mis üllataval kombel on siiani samanimelisena alles. Miks filmi just Ida-Virumaal tehti, paneb Kukumäge tänini pisut imestama. Mingit laialdast metsavendlust seal ju polnud. Aga Ida-Virumaa eksootilised tööstusmaastikud olid tol ajal filmides moes.

Kukumägi ütleb, et metsavendadest teadis ta just nii palju, kui oli siit-sealt kuulnud.

“Mu isa oli elukutseline spekulant. Kuni 1959. aastani, mil ta kolhoosi astus. Isa vedas mõnda aega vilja Viljandimaalt Pihkva linna. Vooridega käidi, kaks-kolm kindlat meest hobuse peal. Traavlid olid ees, Tallinna hipodroomilt toodud. Lõpuks, et vabamalt tegutseda, astus isa koguni komparteisse. Minu ajal igatahes kodus mingit puudust ei tuntud. Olid meil jalgrattad, mootorrattad ja autodki. Ikka oli isa sovhoosis mingil juhtival kohal.

Värske kohakala oli iga päev laual. Kala peal olengi üles kasvanud, mingi lihamees pole ma eluaeg olnud. Voorides käies oli ikka igal mehel relv metsameeste hirmus taskus. Isal oli selline äralõigatud toruga vint. Pihkvast tulles pandi täistraavis, sest seal olid jälle kotipoisid luuramas.

Kes tahtis, et elu edeneks, pidi rabelema ja surmapõlgur olema. Toslem pidi leppima soolakala ja kartuliga.”

Pigem kinos kui teatris

Kasvult pole Arvo üldse oma isa moodi, kes oli nii meeter üheksakümnene, kandiline ja suur mees. “Nõnda et tollest ajast oli mul kujutlus olemas, isa oli sellest värgist nii palju rääkinud.”

Väga tõepärasena Arvo Kukumägi “Metskannikeste” stsenaariumi muidugi ei võtnud. “Tänapäeval vist ei tahetagi seda eriti näidata. Aga loo tegemine oli täis tegemislusti ja -rõõmu. Sihuke hea kamp aeti kokku seda tegema. Mingit jama polnud, polnud tülisid. Ei mingit klatši ega põdemist selle pärast, kes saab suurema, kes väiksema rolli. Teatris on selliseid intriiige nii metsikult palju. Olen väga õnnelik, et mul õnnestus teatrist lahti saada.”

Kino on Kukumäele alati väga meeldinud. Ning Kaljo Kiisaga koos oli tema sõnul filmi väga mõnus teha. Sest Kiisk usaldas ja oli sellega rahul, mis Kuku välja pakkus. “Ise oli ta ülihea näitleja ja tundis hästi näitleja hingeelu. Valdava osa tööst peab näitleja ikkagi kodus ära tegema. Kui hästi keegi sellega hakkama on saanud, tuleb hiljem filmimise käigus välja ning on ka ekraanil näha. Filmis ei saa petta. Kui sa valetad, siis viska see töö prügikasti.”

Kukumägi mängis “Metskannikestes” Tõnu-nimelist noormeest, kes oli aja hammasrataste vahele jäänud, väga õnnetu inimene. Valel ajal sündinud mees. Kel ilmselt mingit veresüüd kaelas polnudki. Minu jaoks täielik kurva kuju rüütel. Kes pika mantli hõlmade lehvides läheb surmale vastu, ise meeletult kartes. Eks sellesse läinud ka palju mu enda seest.”

Arvo Kukumägi on veendunud, et kinotööks on ta palju saanud sporditegemisest – keskendumise ja lõdvestumise oskused. Kõik on õpitav. “Rein Aren, vana Järvet, kellega mul on olnud õnn suhelda... Üks päev Rein Areniga võis tähendada rohkem kui pool aastat teatrikoolis. Me saime temaga väga hästi läbi. See, kuidas ta õpetas, et näitleja peab olema väärikas, ei tohi end odavalt ära anda. Kuulasin teda, kõrvad kikkis nagu lambatalleke.”

Ja ütleb siis äkki: “Imelik, et aeg pole kustutanud mu mälust seda, mis ma selles rollis rääkisin. Üldiselt arvan, et metsavendlusest mingit operetti teha ei maksaks. Tuleks ikka jalgadega maa peal seista – kõik pole nii lihtne ja üksühene. Eks ma püüdsin ka oma rollis seda natuke edasi anda. Juhusel on alati kohutavalt suur osa. Olen seda ise kogenud, kui võtete ajal Kullamaa kandis villisega sõites sellel roolivarda splint ära tuli. Vastu aga vurasid suured veoautod. Minuga koos olid muuseas ka Peeter Simm ning minu last ootav naine. Ning Simmi kass. Õnneks ei kaldunud me vastassuunda, vaid paremale kraavi. Seepärast me siin täna rääkida saamegi. Ainult kass läks algul kaduma, aga temagi tuli hiljem välja.”

Põrgus ja paradiisis

Ida-Virumaa kaevandusasulad loovad mulje, nagu oleksime sattunud mõnda sürrealistlikku filmi. Piirkonna “pealinnast” Kohtla-Järvelt läbi sõites ei teki kordagi tahtmist peatuda ning maha astuda. Seda tuleb siiski teha “Metskannikestest” tuttava kinohoone ees.

Mahajäetud mulje jätab ka põgus peatus Kiviõlis. Kõige eestipärasem näeb välja Jõhvi. Sompast ja Ahtmest läbi sõites ei taha silmigi avada, peatumisest rääkimata. Sompa kaevanduse kunagise peahoone juures filmiti kuulsad lõpustseenid.

Sompa kaevanduse kunagine au ja uhkus on pärast kaevanduse sulgemist sisse saanud tubli lagunemishoo. Aga kunagi asusid siin ülemuste kabinetid, kontoriruumid, einelaud, duširuumid, spordisaal koos vägeva võrkpalliplatsiga, sellest hoonest mindi ka alla kaevandusse.

Hingekosutav on võttepaikade otsingu finaal – retk Kurtna järvedele, kus kaks peategelast – Kukumägi ja Kark − diversante ootavad ning kus Kukumäe kehastatav Tõnu peaaegu ära upub. “Jah,” ütleb Arvo Kukumägi. “Kark elustas mind nii jõuliselt, et kõrvust tuli õhk välja ning palju ei puudunud, et ka hing.”

Selle “õige” järve Kurtna neljakümnest veesilmast leiame üles võrdlemisi kerge vaevaga. Kurtna järved moodustavad uskumatult kauni loodusliku saare keset kunagise kaevanduspiirkonna laga ja minnalaskmist.

Foto: Eesti filmiarhiiv .

Maalehel on ilmumas kõigile eestlastele oluline raamatusari “Eestile elatud elud”.
Raamatusarja saab tellida raamatud.maaleht.delfi.ee või osta iganädalast raamatut koos Maalehega erinevatest müügikohtadest.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare