“Minu esimene roll oli Peeter Simmi “Karikakramängus”. “Metskannikestes” pidi algul hoopis Hannes Kaljujärv mängima. Siis aga leiti, et tema füsiognoomia ei sobi, olla liiga karm. Mina olin sihuke … õrnem,” mäletab Kukumägi. “Kaljo tahtis veel, et ma oma pikad juuksed korra kõrvale lükkaks. “Tee laup paljaks,” palus ta. Tegin siis nii ja rohkem ei räägitudki. Siis läksime puhvetisse, kus Kaljo teatas, et ma olen kindel mees.”

Kiisale oli teda soovitanud lavaka õppejõud Kalju Orro. Kutsutigi siis Kukumägi proove tegema Tallinna Pöögelmanni tänava stuudiosse, kus on palju filme vändatud.

Pöögelmanni tänava stuudiot meenutab ta erilise soojusega. “Seda maja küll enam pole, aga iga kord, kui koeraga sinnakanti jalutama satun, kerkivad mu silme ette kolmekümne aasta tagused sündmused. Meelde tulevad juba lahkunud inimesed. Sisimas tunnen neid ikka enda kõrval. Mõnikord olen seal mälestustes ujunud oma paar tundi.”

Kukumägi mäletab, et tol maikuu hommikul, kui “Metskannikeste” proovivõtted algasid, oli Kaljo Kiisk veidi svipsis ja kiitis aina takka, kui noor näitleja midagi tegi. “Kiisk ei öelnud muud kui et: “Voh! Täpselt nii! Just!” Ja nimetas mind kohe Kukuks. Käis ka meie kursuse eksameid vaatamas.”