Austusavaldus Helju Mikkelile
Kui kuulsin sinu, me tantsijate suure õpetaja lahkumisest just õpetajate päeval, tundus see kurbusest hoolimata iseäranis poeetiline. Sinu kodutalu Haldja, mis eile, sinu matusepäeval mattus küünlasärasse, oli tuhandete Eesti rahvatantsijate jaoks kõigist pühapaikadest kõige erilisem. Just seal rääkisid sa mulle 2005. aasta märtsis, kuidas lahkuda kavatsed. Toona jõudis see lugejateni läbi Virumaa Teataja.
***
“Mina olen ostustanud nii, et ühel päeval tuleb minu jaoks üks väga ilus hetk. See on siis, kui ma astun maa sõõrist kõiksuse kotta. Ja ma ei karda midagi, sest ma ei tea ju, mis seal on. Aga mul on seal kindlasti tegemist. Sest olen aru saanud – igast inimesest on seal killuke, üks iva, mis hakkab otsima enesele uut kohta, kus uuesti kasvama hakata. Ja kui ta selle leiab, siis saab ta uueks. Mina ise aga tahan tagasi tulla pääsukesena ning lennata üle rahvatantsuväljaku, kus sünnivad aina uued mustrid. Ja mida enam ma neid mõtteid siin Haldjal mõtlen, seda parem mul siin nende mõtetega on. Ja mul ei ole igav, sest need mõtted siin on nii head ja huvitavad. Olen ka mõelnud, et kui ma kõiksuse kotta astun, ei ole vaja mulle lilli tuua, sest lilled ei pea minu minemise pärast kurvastama ja surema. Mul on alati olnud lilledega mure, olen mulle toodud õisi kuivatanud ja suurtes kottides alles hoidnud, sest ma ei raatsi neid ära visata. Olen läbi aastate kohta otsinud, kuhu need panna. Ühel päeval sain aru, kus on nende õige koht. Ma kaevasin oma koduhaldja juurde kiviringi keskele augu ning panin kõik lilled viruskundra juurde. Ma usun, et neil on seal hea olla. Killukesena, ebemena Eestimaa pinnast. Ja minul on hea sellest mõelda. Kui aga keegi minu minemise ajal midagi tuua tahab, siis tooge küünlaid ja pange need Haldjatalu tähtsates kohtades põlema. Et valgus oleks nii rahvatantsijate sõle juures kui ka tammede all, et Eestimaa ja Haldja oleks häid mõtteid ja head valgust täis.”
