Autobaasi Raivo Kolka kroonika
Raivo Kolka (1918–1992) oli Mulgi multitalent, kes oma eluajal jäi laiemale üldsusele tundmatuks. Küllap korrigeerisid anderikka noormehe (1939. aastal sooritas Kolka sisseastumiseksamid Tallinna Konservatooriumi laulu- ja kompositsiooniklassi, kuhu teda ruumipuudusel siiski õppima ei kutsutud) eeldatavat elukäiku oma karmil moel sõda ja okupatsiooniajastu.
1944. aastal mobiliseeriti Kolka Saksa sõjaväkke, järgnesid vangilangemine, vangi- ja filterlaagrid ning sunnitöölaager Kaug-Idas 1951–1956.
“Vajadus ennast loominguis väljendada püsis Raivo Kolkas alati. Muusika ja laulmine jäid küll tagaplaanile, kuid kunstialased ja kirjanduskatsetused kestsid,” kirjutatakse 2007. aastal Eesti Folkloori Instituudi poolt postuumselt välja antud Kolka luulekogumiku “Pili Raantse kottal. Luulet Halliste murrakun” järelsõnas. Kunstis ja kirjanduses jätkaski Kolka eneseväljendusvõimaluste otsimist: ta lõi hulgaliselt eksliibriseid, maale ja graafikat, kirjutas luuletusi, jutte, näidendeid, kuuldemänge.
Loomeelu kõrval teenis Kolka aga ametnikuleiba Viljandi linnavalitsuses ning seejärel Viljandisse asutatud autobaasis nr 8. Seitsmekümnendatel pidas Kolka autobaasi kunstnik-kujundaja ametit, mis oli talle selgelt südamelähedasem töö kui varasemad kontoriametniku ülesanded.
Just neil aastail koostas ja kujundas Kolka ka autobaasi kroonikaköited, mille igal leheküljel on tunda kunsti- ja kirjandushuvilise autori loovat kätt.
Seetõttu pole kroonika lihtsalt kiretu ülevaade eduka Nõukogude majandi saavutustest plaanitäitmise alal (ehkki sellekohane statistiline materjal on tekstis igati esindatud), vaid kalligraafiliselt kirja pandud ning rohkete fotodega illustreeritud elav ülevaade autobaasis töötanud inimeste muredest ja rõõmudest.
Autobaasi arenguid kirjeldades imiteerib Kolka humoorikalt keskaegseid kroonikuid: ta annab kohe alguses teada kroonika kirjutamisest senjööri (autobaasi juhtkonna) tellimusel, elab varjamatult kaasa nii positiivsetele kui negatiivsetele sündmustele ja annab aimu ka asjust, millest otse kirjutada ei saa (autobaasi sõidukite mobiliseerimisest metsavendadevastasesse võitlusesse).
Alljärgnevalt trükime Eesti Ajalooarhiivis säilitatavast kroonikast mõned katked, mis pakuvad nostalgilist tagasivaadet Nõukogude asutuse ellu.
Sissejuhatus
Autotranspordibaasi nr. 8 rajamisest oli möödunud ligi kolm aastakümmet, kui juhtkond pidas vajalikuks kajastada kroonikaraamatu lehekülgedel automajandi tööd ning arengut.
Kroonika koostamise huvidest lähtudes oli see otsus hilja tehtud, sest aeg kustutab mälust mõndagi, pealegi polnud möödunud aastate vältel tegeldud kroonikaandmete süstemaatilise kogumisega.
Ulatuslik töö, mis kroonikakirjutajal nüüd ees seisab, kuhjub paratamatult lühikesele ajale, et edaspidi olla kulgevatel aastatel kannul ja talletada faktid värsketena. /---/
Juhtkond on pannud kroonika kirjutamise ja kujundamise Raivo Kolkale, kes töötab majandis 1948–1951 ja 1956. aastast käesoleva ajani.
Kroonikaandmete kogumise ja süstematiseerimisega on alustatud 1973. a. sügiskuudel, käesoleva sissejuhatusega aga 1974. aasta veebruaris; käsikiri aastate 1944–1972 kohta sai valmis 1974. aasta lõpuks.
Raamatu lehed on valmistatud Viljandi trükikojas “Kiir” (dets. 1973), nahkköite on loonud ja teostanud nahkgalanteriikombinaadi “Linda” Viljandi osakonna kunstnik Viivi Lumi (okt. 1974).
Köite hea säilimise huvides tuleb administratsioonidel vältida kroonikaraamatu majandi asukohast väljaviimist ja näitustel eksponeerimist.
Automajandi rajamine
Teise maailmasõja sünged aastad lõppesid Viljandi linnas ja maakonnas 23. sept. 1944, millal jätkuvalt ründav Nõukogude armee vabastas need paigad fašistliku Saksamaa vägedest. Võis alata rahvamajanduse taastamine, millesse kodanikud lülitusid vabastamisele järgnenud päevil suures osas selle järgi, mis alal nad varem olid töötanud.
Autotranspordiga seotud olnud inimeste koondumist organiseeris Johan Kitse, kellele autobaasi rajamise korralduse andis Viljandi maakonna TK 30. sept. 1944; 1. okt. 1944 loetakse Autotranspordibaasi nr. 8 asutamispäevaks. /---/ Üheaegselt põhibaasiga rajati filiaalid Suure-Jaanis ja Põltsamaal.
1944
Maakonna täitevkomitee andis nõusoleku võtta majandi valdusse okupatsiooniaegse osaühingu “Eesti Autopark” järelejäänud autod ja ENSV Rahvakomissaride Nõukogu aseesimees volitas sõjaväeüksustelt vastu võtma trofeeautosid, mis olid taganeva vaenlase poolt teede äärde jäetud. Mõned autojuhid asusid tööle autodega, mis nad olid fašistide eest metsa peitnud.
Kõik kogutud autod, mis markide poolest moodustasid kirju pere, vajasid taastamisremonti, pooled neist tuli rakendada käiku puugaasiga, kuna esines terav vedelkütuse puudus; puugaasiga töötas ka üks autobussidest ja isegi majandi sõiduauto.
Aasta lõpuks koosnes park 18 veoautost (kogutonnaaž 39 tonni), 2 autobussist (kokku 47 isekohta) ja 1 sõiduautost. Peamised margid: Opel-Blitz, Magikus, MAN, Škoda, Büssing, International, Ford, Chevrolet, ZIS-5, GAZ, Renault (buss), Reo (buss), Nash (sõiduauto). Rahvamajanduse pidevalt kasvavat transpordivajadust ei suudetud nõnda väikese arvu autodega muidugi täita. /---/
1945
Kuramaale sõideti 20. juunil 1945 tooma veoautosid, busse ja trofeekumme; teine samaeesmärgiline sõit võeti ette sügisel.
Viljandi–Põltsamaa–Tartu vahel hakkas autobuss (puugaaskütusega) sõitma kevadkuudel; edasi-tagasi reisiks kulus 2 päeva. Seesugusel marsruudil tuli sõita sellepärast, et Jõesuu sild oli purustatud. Sügisel avati autobussiliin Viljandist Jõesuuni, kust edasi teenindas reisijaid Tartu autobaasi buss. See liin oli sel viisil käigus Jõesuu puitsilla valmimiseni 1947. a.
1948
Tingimused autode remontimiseks olid halvad: ulualuseid ja kanalikohti vähe, valgustus ja tööruumide temperatuur ei vastanud nõuetele, paljud vajalikud remondiseadmed ja tööpingid puudusid. Ruumikitsikuse tõttu tuli paratamatult osa remonditöid sooritada õuel, mis oli aga eriti kevadel ning sügisel paksu porikihiga kaetud. Autode pesemine toimus samal õuel; vee vähesuse ja veevärgitorustikus oleva madala surve tõttu pesti pange ja käsiharjade abil. /---/
Uueks ilminguks ekspluatatsioonialal oli kahe veoauto rakendamine kaubataksodena, mis olid ette nähtud peamiselt elanikkonna teenindamiseks. Reisiliiklus täienes pidevalt: rajati bussiliinid, mille lõppudeks olid Taagepera, Risti, Tõrva, Kõpu, Uue-Kariste ja Kaansoo. Linnaliinide eelkäijana rakendati autobuss liinil Linn–Raudteejaam aegadel, mis olid seotud rongide saabumise ja väljumisega. Aruandeist nähtub, et veoautode tööd takistas puhuti esinev autokummide puudus, mille tagajärjel tekkis 2314 seisakupäeva.
1950
Esimest korda kõneldi aruandeis liiklusõnnetustest — neid oli olnud aasta jooksul 11 juhtu, kuid puuduvad täpsemad andmed ulatuse kohta. /---/ Majandile eraldati esimesed sõiduautod Pobeda M-20 rakendamiseks sõidutaksodena. Taksomeetreid polnud, tasu kasseeriti spidomeetri järgi 2 rubla km eest.
1952
Lõppes kaubataksode kui veoliigi eksisteerimine. Otsus oli arvatavasti esile kutsutud spekulatsiooni vastu võitlemise vajadustest; nõnda likvideeriti raskelt kontrollitavate sõitude sooritamine.
1953
Bilansi seletuskirjast nähtub, et majand taotles juba kolm aastat järjest “kergsõiduautot kui juhtimisvahendit, kuid tagajärjeta”.
Veoautojuht Ivar Raudsepp ehitas ja rakendas majandi (ja tõenäoliselt kogu süsteemi) esimese poolhaagise, mille eest teda autasustati ühel ratsionaliseerijate kokkutulekul.
1957
Uudsed ajakohased tööruumid ja -kohad valmistasid rõõmu kõigile, pakkusid laialdasi võimalusi mehhaniseerimiseks ning hoolde- ja remonditööde paremaks korraldamiseks, rääkimata tööolude järsust paranemisest. Mõistetavalt oli osavõtt uue hoone avamispeost elav; koosviibimisruumina kasutati remondihalli, kus remonditegemisega viivitati kuni peo toimumiseni.
Taustale, mille maalimiseks oli võimalik kasutada köitvaid värve, on vastumeelne lisada kujundeid inetutes toonides. Paraku tuleb seda teha.
Varsti pärast suurt pidu tehti revisjoni- ja juurdluskorras kindlaks plaanitäitmise andmete võltsimine juurdekirjutuste teel. Pikk sünge vari langes kaubaveo headele tulemustele.
Direktor, pearaamatupidaja ja ekspluatatsiooniosakonna juhataja vallandati alates 13.12.1957, viimane sai mõni kuu hiljem kohtulikult karistada.
1958
Noil aastail käisid suured töögrupid (nii enne kui pärast vaadeldavat aastat) Kasahstani uudismaadel vilja vedamas; algul võeti ka veoautod siit kaasa, hiljem anti autod kohapeal. Tagasi jõuti tavaliselt aasta lõpukuul, harvasti ka varem. Need rahvamajanduslikult tähtsad üritused andsid rikkalikult uusi töökogemusi, avardasid silmaringi.
1966
Autotööstus ei tootnud noil aegadel sõiduautosid nii palju, et neid oleks saanud osta kõik soovijad. Eraisikute sõiduvajaduste rahuldamiseks loodi majandi juurde mõnest autost koosnev veoliik — laenutussõiduautod. Halva hooldamise ja sagedaste, kasutajate vähesest sõidupraktikast tingitud avariide tõttu osutus selle veoliigi iga lühikeseks.
1973
Sellest aastast jäi majandi põhitegevuseks kaubavedu. Meie autosid hakati rakendama ka rahvusvahelistel vedudel, mis ulatusid mitmesse Euroopa riiki (Poola, Ungari, Saksa DV, Tšehhoslovakkia, Jugoslaavia, Bulgaaria, Lääne-Berliin, Saksa FV). Aasta lõpul sõitsid neid teid 5 vedukit MAZ-504 koos poolhaagistega Alka; kaupu veeti 2,0 tuh. tonni.
1975
Soetati 16 pilli (väärtus 1500 rbl) ja loodi puhkpilliorkester, mis Jaan Karu juhatusel juba mõne kuu möödudes mängis.
