Autostopiga mööda ilma – nii viidi turism massidesse
Viiskümmend aastat tagasi ellu kutsutud autostopi ülesanne oli lihtne: võimaldada inimestel vähese tasu eest ühest punktist teise liikuda, et külastada eri kohti.
Juba esimese hooaja kolmel kuul kasutas seda võimalust 3000 reisijat. 1964. aastaks oli see arv kerkinud üheksa tuhandeni ning aasta hiljem ületati kümne tuhande piir.
Parim puhkus on matkamine
Nõukogude ühiskonnas oli aktiivsel puhkusel oluline roll kodumaa tundmaõppimisel. Hästi korraldatud matk – kas jalgsi, jalgratta, auto või mootorrattaga – pidi karastama osavõtjaid ning kasvatama neis patriotismi, kollektiivsustunnet, seltsimehelikkust, otsustusvõimet, abivalmidust ja muid nõukogude inimesele iseloomulikke omadusi.
Autostopiga reisimiseks oli vaja küsida asutuse matkasektsioonist või turismiklubist marsruudiraamat, kuhu märgiti inimese nimi, töökoht ja amet. Marsruudiraamatu esikaanel olev keelumärk andis õiguse juhusliku mootorsõiduki
peatamiseks.
Eriti mugav oli autot peatada aga autostopi märki kandva sauaga, mida ametlikult ei valmistatud ning need tuli ise meisterdada. Märk kehtis kõikidele sõidukitele, välja arvatud liinibussid ja taksod. Ka erasõiduauto juhil polnud kohustust matkajaid peale võtta.
Aastatel 1965–1971 autostoppi kasutanud Malle Elvet meenutab, et väga hästi sai autostopiga liikuda Tallinna–Virtsu–Orissaare liinil, kus sõitsid suured värsket kala vedavad kaubaautod. Väiksematel teedel, kus liiklus hõredam, tuli oodata kauem. Ka tuli pikemaid ootamisi ette riigipiiril.
Üksinda sõideti autostoppi kasutades peamiselt lühemaid otsi, pikemate sõitude puhul liiguti enamasti kahe- kuni viiekesi. Just nii sõitsid Lihulasse Matsalu looduskaitsealale iga-aastasele traditsioonilisele matkale Pöögelmanni-nimelise Elektrotehnika Tehase nelikümmend matkajat, kuigi sõit Tallinnast Lihulasse kestis mõnikord kuus kuni seitse tundi ning kasutada tuli mitut autot.
Marsruudiraamatu alusel sai turismiklubidest osta autostopi talonge. Üks talong andis õiguse sõita kümme kilomeetrit ja maksis kaks kopikat. Näiteks saja kilomeetri eest sai autojuht kümme talongi ja reisijale läks sõit maksma kakskümmend kopikat.
Pärast sõitu andis reisija autojuhile vastavas koguses talonge, millele märkis oma marsruudiraamatu numbri ja andis allkirja. Autojuht lisas sinna oma nime, auto numbri ja sõidu kuupäeva.
Täidetud talongid sai autojuht esitada organiseerimiskomiteele. Talongide müügist saadud tulu kasutati kõige enam reisijaid vedanud autojuhtide premeerimiseks ning hinnaliste esemete loteriiks, millest said osa võtta kõik autojuhid hooaja jooksul kogutud talongidega.
1961. aasta hooaja loteriil osales kakssada, aasta hiljem ligi kaks tuhat autojuhti. 1963. aasta loteriil osales kokku üle viie tuhande autojuhi.
Loteriidel loositi välja hinnalisi esemeid ning defitsiitset matka- ja spordivarustust. 1962 oli peaauhinnaks motoroller Vjatka. Lisaks loositi välja kaks televiisorit, üks autoraadio, kolm radioolat, neli tolmuimejat, kolm fotoaparaati, kolm käekella jne. Parimat automajandit premeeriti Eesti NSV Ametiühingute Nõukogu vimpli ja aukirjaga. Näiteks 1967. aastal vedas autostopiga reisijaid enim Tartu Autobaas.
Autostopi teisel hooajal said reisijad osaleda matkamist kajastaval fotovõistlusel. Kuulutati välja ka konkurss parimale matkamarsruudile. Esitatav matkakirjeldus pidi sisaldama ülevaadet külastatud vaatamisväärsustest ning matka kestel tehtud ühiskondlikult kasulikust tööst nagu näiteks loengute pidamine, põllutöödel abistamine jmt.
Kui esimesel aastal sai reisida vaid Eesti-siseselt, siis järgmisel aastal sai marsruudiraamatu abil juba Lätti, Leetu, Leningradi linna ja oblastisse. Edaspidi veelgi kaugemale: Karpaatidesse, Krimmi, Kaukaasiasse jne.
Aastatel 1962–1969 reisimiseks autostoppi kasutanud Ivar Vilde käis kahel pikemal reisil. 1962 sõitis koos sõbraga läbi Eesti, Läti ja Leedu. Kokku läbiti reisi jooksul autostopiga ligi kolm tuhat ja jalgsi kakssada kilomeetrit. Järgmisel aastal ette võetud reis läks juba läbi Baltimaade ja Valgevene Ukraina Karpaatidesse. Kokku läbis seitsmest inimesest koosnenud grupp enam kui neli tuhat kilomeetrit.
Olgugi et autostopp oli üleliiduline, ei tuntud seda Ivar Vilde meenutuste kohaselt peale Baltikumi ja Leningradi oblasti eriti hästi. Valgevenes või Ukrainas autot peatades tuli juhile kõigepealt tutvustada, mis asjaga tegu.
Huvi tasapisi langes
Veel 1967. aastal kasutas autostoppi üle kümne tuhande inimese, kuid neli aastat hiljem langes reisijate arv alla kahe tuhande. Populaarsuse vähenemise taga oli mitu põhjust. Kasvas erasõidukite arv, paremaks muutusid asutuste ja organisatsioonide võimalused oma töötajate transpordiga varustamisel. Ühistranspordi arenedes ning uute liinide lisandumisel sai järjest mugavamalt ja turvalisemalt sõita bussiga.
Kuigi autostopi tegevus jaanuaris 1972. aasta jaanuaris lõpetati, jätkus autodele hääletamine. Samas muudeti rangemaks inimeste veoautokastis vedamise tingimusi. 1973. aasta algusest kehtima hakanud liikluseeskirja kohaselt tohtis inimesi veoautokastis vedada ainult siis, kui kasti olid kinnitatud istmed.
