AVASTUS: Tammsaare ja Koidula olid sugulased

 (7)

AVASTUS: Tammsaare ja Koidula olid sugulased
Vana Vändra jõe kohin kerib Ants Tulbi mälestusis esile tundeid, et just siin kusagil sündis pea 190 aastat tagasi Ado Jenseni ja Mall Kuldkepi teise lapsena Jaan Jensen ehk hilisem Johann Voldemar Jannsen. Foto: Arvi Kriis

“Kas Anton Hansen Tammsaare teadis, et ta on ema poolt postipapa Jannseni vanaisa Kangru Andrese õe järeltulija, ja Raimond Kaugver, et on Jannseni venna Andrese pojatütre pojapoeg?” küsib Jannseni–Koidula väärika suguvõsa liige Ants Tulp.

Eluaeg puusepa ametit pidanud Ants Tulp on selgitanud välja üle 900 Jensenite-Jannsenite järeltulija. Materjale on kogunenud kuhjaga nii paberile kui mehe enda pähe, ainult kuulajaid on olnud vähe ja lugejaid pea üldse mitte - Antsu pingutustest on trükis ilmunud vaid pisut Tartu ajaloolase Malle Salupere "Postipapa" raamatus. Mis sest, et need uuringud peegeldavad tublit ja toekat tükki Eesti kultuuriloost.

Näiteks et Anton Hansen Tammsaare on ema poolt Jannseni vanaisa Kangru Andrese õe järeltulija. Andrese õde Caddrin, sündinud 1753, oli nimelt meie klassiku emaisaisaema. Või et Raimond Kaugver on Jannseni venna Andrese pojatütre pojapoeg.

Jannsen, Tammsaare ja Kaugver

Muidugi on Ants Tulp tundnud huvi ka suguvõsa põnevama liini ehk postipapa otseste järeltulijate käekäigu vastu. Eugen Jannseni pojapoegadega, kes alles mullu siit ilmast kõrges eas lahkusid, on ta mitmel korral ka silmast silma kokku saanud ning pikalt juttu puhunud.

Surres oli vanem vendadest - Wolfgang - 95aastane, Rudolf Jannseni viiest pojast noorim, Walter, 84aastane. Sündinud olid nad mõlemad Eestis, lahkunud siit koos sakslastega 1939. aastal.

Tulp teab rääkida, et Jannsenite lahkumisest tegi tollane ajakirjandus suure numbri - eks vandunud ju nende kuulus vanavanaisa ikka eestluse poolt.

"Aga eks nad said alles vanas eas teada, et on päritolult puhtast eesti soost. Nii vanavanaisa kui ka vanavanaema poolt."

Eesti vabanedes külastasid vennad kodumaad õige mitmel korral. Ning ikka kohtus nendega siis ka Ants Tulp. Wolfgang jutustas siin olles huvitava loo noorusajast, armastusest ja saatusest. Oli tal siin enne sõda suur armastus, Galja nimi. Koos plaanitseti kaunist tulevikku - peig pidi kooli lõpetama ning siis pruudiga abielluma. Kuid sõda ja karm saatus tahtsid teisiti...

Vana mehena taas kodumaale jõudnud, sattus Wolfgang kaotatud pruudi kodukanti Tudulinna. "Ei saanud siis käimata jätta ka ühe teatud talu juures... Toast tuli eakas naine ning ütles karmilt - ahaa, sina oledki see Wolf­gang Jannsen, kes pidi minu õega abielluma! No ikkagi kutsuti külalised tuppa ning juttki hakkas paremini laabuma. Wolfgang muidugi kibeleb, et mis Galjast sai. Mammi näitab sõrmega ülespoole. No selge, ja kahju mis hirmus. Et siis nõnda..."

Kui kurbus juba üle ääre kippus ajama, lisas mammi, et õde tuli eile Austraaliast ja magab ülal toas! "Nii need kaks südant siis natukeseks uuesti kokku saidki. Milline üllatus ja milline rõõm!"

Jensenid ja Jannsenid

Ants Tulp on tavaline tubli eesti mees. Lapsepõlve veetnud Vändra kandis, õppinud talle juba maast madalast meeldinud puutööd, 40 aastat valmistanud mööblit Standardi nime all tuntuks saanud vabrikus.

Abiellus 1962. aastal oma elu armastuse, juhuslikult sealsamast pärit Marga Essiga. Said tuttavaks Tatari tänava toidupoes, kus blond ja veetlev väljavalitu noil ilusatel noorusaegadel töötas. Ehitasid endale mure ja vaevaga Meriväljale maja. Tunneb rõõmu mõni aasta hiljem sündinud tütrest Tiiust ja 15aastasest tütrepojast Gerdist.

Palju erilist, nagu meist igaühe elus ikka, ja ometi - justkui ei midagi erilist. Pealtnäha...

Ometi teadis Ants juba lapsest peale üht mitte just eriti sagedasti ette tulevat tõsiasja - et ta on Johann Voldemar Jannseni ning seega mõistagi ka Emajõe ööbiku Lydia Koidula sugulane. Ants Tulbi - perekonnanimele lisab ta muide mõnikord ka Jenseni nime - emaisaisaisaisa oli postipapa lell. Tolle lelle nimi oli Jakob ja ta sündis Vändra mail 1789. aastal ehk parajasti siis, kui Prantsusmaal puhkes suur ja ajalooline revolutsioon. Oma vennast Adost, kellest sai suguvõsa tähtsa liini esiisa, oli ta vanem kaks aastat. Ado järeltulijaist said siis Jannsenid, Jakobi omadest Jensenid.

Oma esiisa saatuse kohta teab Ants Tulp veel ühe tuntud sealtkandi mehe Anton Jürgensteini mälestuste põhjal. Too Vändra ja Jädivere Jensenite esiisa olnud tark ning kena välimusega suurt kasvu mees. Tal olnud Uue-Vändras Vasehaamril hilisema puupapi vabriku kohal asunud veskis ilus kodu. Et ta tark mees oli, pidanud ta möldriameti kõrval ka mõisa- ja vallakirjutaja töö ära tegema. Oma vanema poja seadnud Jakob Piista külla talukohta pidama.

"Kord 1833. aastal sõitnud ta siis seda Jürist poega vaatama," räägib Ants Tulp. "Linnu küla kohal tunginud teel vedelenud roigas saani põhjast läbi. Otse kubemesse meest rängalt haavates. No ega ta pärast seda enam kaua elanudki..."

Jakobi vanema poja Juhani kohta on Ants Tulbil andmeid vähe, kuid tema poja Hansu kohta teadsid paljugi rääkida Antsu vanavanemad. "Oli juba varakult rasket talutööd tegema hakanud, ikka selleks, et kunagi oma kodu rajada. Lõpuks ta oma sihi saavutaski - ostis Vändra mõisniku käest Rahuoja külast talu. Tedresaare polnud teab mis suur talu, koos metsaga viisteist hektarit, aga kõik olnud hästi korras ja oma kätega tehtud."

Antsu Jürist vanaisa oli vähese jutuga mees, nagu vanad vändralased ikka.

"Vanavanemad tahtsid juba oma elu Tartuga siduda, kuid poliitiliselt rasked ajad viisid nad koju tagasi. Nende esiklaps, minu ema Ilse Jensen, jõudis sündida veel Tartus."

Läbi tuulte ja tormide

Kui Ants Tulp kodule mõtleb, siis seostub see ikka rohkem Vändraga kui sünnilinn Tallinnaga, sest Vändras möödusid mehe lapseaastad. "Praegugi on seal mul Tedresaares natuke maad ja metsa, millega ma pole küll midagi ette võtnud. Lihtsalt - las olla."

Ta jutustab, et Viljandimaalt pärit isa suri noorelt, 1953. aastal, ja ema jäi üksinda nelja last kasvatama. Seal me siis sirgusime, Vändrast tosin kilomeetrit eemal - minust vanem vend ja nooremad õde ja vend."

Koolis sai Ants Tulp Vändras käia vaid kuu aega. Siis otsustati, et mingu lapsed ikka linna kooli. Aga see maakool oli Pumbioja kool, kus kunagi oli õpetajaks kuulus kalendrimeister Mats Tõnisson ja hiljem Madis Oviir.

Kohe seal lähedal on veel mitmeid kuulsaid paiku - Lilli Suburgi isakodu Waldburg, Särgava poolt kuulsaks kirjutatud Kuke (Oheliku-onu) talu ja Allikõnnu ("Ühe härja eluloo" Kirjakannu).

Varsti viis elu Antsu pealinna, kus isa ja ema juba ees ootasid. "Ent oli kas suvi või muidu koolivaheaeg - ikka sai mindud maale," meenutab Ants Tulp. "Kui palju ma Vändrast seda kuraditosinat kilomeetrit olen marssinud, et jõuda vanavanemate juurde, küll tuules, vihmas või pakases ja lausa läbi lumehangede... Kui kohale jõudsin, tundsin, et olen kodus."

Sellest kuulsast sugulusest kodus suurt ei räägitud - ajad olid keerulised ja muud mured tungisid peale. Aga meeles on see kuuluvus olnud kogu aeg. Mis sest et ähmasena ja ebakindlana - ühed ütlesid, et on, teised, et pole.

1990. aasta alguses kuulis Ants Tulp raadiost sugupuu-
uuri­jate kokkutulekust tollases pedagoogilises instituudis. Seal veedetud paar päeva otsustasid - aeg oli asi käsile võtta! "Olin hakkamist täis ja sain tuttavaks paljude inimestega, kes aitasid ja juhendasid. Iga aasta tõi kogemusi juurde. Ja andmeid mui­dugi ka."

Oma kuulsast suguvõsast on Ants Tulp valmis kas või lõputult rääkima. Sõidame temaga Vändra poole, lastes autoaknast mööda vuhiseda varakevadises päikeseski plassina ja pleekinuna tunduval kodumaisel maastikul.

Kadunud mälestuskivi

Vändrasse jõudes tunneme kohe huvi vana Jannseni sünnipaiga vastu - kus see on? Peatume suure platsi ääres, ühel pool Vändra kuulus vaibavabrik, teisal veelgi kuulsam ning ka pisut vanem Vändra jõgi. Paika, kunagist Tõrvaaugu kõrtsikohta, tähistas veel Ants Tulbi mäletamist mööda mälestuskivi postipapa isale Ado Jensenile. Nüüd, otsi kas või silmad peast, seda enam pole.

Kus see kivi siis ikkagi on? Vaibavabriku rahvas ei tea, aga lubab järele uurida. Varsti tulebki vabrikunoorik kärmel sammul meie poole. Ei pidanud too kivi ilmastikule vastu, lagunes ning koristati ära. Mis edasi saab, ei oska keegi öelda.

Jõekohin toob mälestusi esile: meile loetust ja õpitust, Ants Tulbile küllap kogetust ja muidu lähedasest. Siin kusagil siis sündis pea 190 aastat tagasi Ado Jenseni ja Mall Kuldkepi teise lapsena Jaan Jensen ehk hilisem Johann Voldemar Jannsen.

Vändra vana, ülimalt armsalt lihtsa ning "igavese" ilmega kiriku juures tuleb hõre seltskond mudast teed trotsides inimest matmast. Kõige ees mustakuuemees, praegune kirikuõpetaja Ants Kivilo. Kummardub aeg-ajalt ja hõõrub kingadelt kevadist Vändra pori. Ants Tulp esitab nimekaimule mõned viisakad ja asjakohased küsimused, millele õpetaja samas vaimus vastab.

Meenub kuulus pastor Körber, meenub ta skandaalne jutlus... Ning meenub muidugi ta veelgi kuulsam köster.

Meeldiv ja hingeminev üllatus saab meile osaks Vändra-Viljandi maantee ääres, Lydia Koidula sünnikohas. Soovitan kõigil seal oma eesti meele turgutamiseks ära käia. Tänini oli see koht mul ikka silme ees vaid mustjashalli pildikesena kirjandusõpikust ja -loost.

Kõnelev vaikus

Nüüd on ajalooline köstrimaja vaataja silme ees vaid alusmüürina tärkavas roheluses, ent mõjub sellisena meie kujutlusmeelele küllap vägevamaltki kui päris maja seda ehk teeks. Koidula sugulane võtab enne paari trepiastet mütsi peast ja jopegi seljast. Nagu vanad eestlased majja astudes muistegi tegid.

Taamal kasvavad kuuldavasti veel Koidula aegadest pärit pärnad, kreegi- ja ploomipuud. Ning mõtiskleb pooleldi varisenud kaev.

Maanteel ei liigu keegi. Aina kõnekamaks muutuv vaikus katab maad. Ants Tulbi sõnul pole tema uurimistööl veel lõppu nähagi. Ja kus see lõpp siis olekski? Kui kogu eesti rahvas ühtse sugupuuna kirja saaks pandud?

Siis oleks ju laulupidu üks suur suguvõsa kokkutulek. Aga võib-olla postipapa seda ellu kutsudes just nõnda mõtleski.

Maalehe aastaraamat – asendamatu abiline!
Tellida saab siit

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare