Bluusimehele on suvi tööaeg
Mida ja keda oodata selle suve Haapsalu bluusilt?
Mina ise ootan kõige rohkem Honey B & T-Bonesi – olen neid plaadilt kuulanud ja kitarrist Esa Kuloniemi Soome riigiraadios tehtud bluusisaadetega üles kasvanud, aga kontserdil pole seda 30 aastat tegutsenud bändi veel näinud.
Rokirahval soovitaks kindlasti ära kaeda meie oma Dramamama ja The Rude Grooves’i. Viimane on üle väga pika aja üks tõeliselt hea Hendrixi ja Creami stiilis bluusroki bänd, keda kardetavasti ootavad nurga taga suured teod. Akustilisema bluusi, jazz’i ja folgi huvilistele soovitaks lätlaste El Triot ja USA bluusimeeste duot Deivert & Kramer – ega XXI sajandil elukutselisi bluusi-mandoliini mängijaid peale Deiverti vist väga palju polegi.
Mis see bluus Eesti mõttes üldse on?
Eesti bluusiga on tegelikult kõik väga hästi – korraldasime just Luscher & Matieseniga Toompeal 4päevast Ugribluesi festivali, ühtegi halba bändi seal ei olnud ja kahte ühesugust ka mitte, ja jäi teisi veel mitme aasta jagu varuks.
Muidugi, bluusipuristid praagiks neist osa liiga pungi-, roki- või folgimaigulistena välja, aga mina ei arva, et bluus saaks eksisteerida vaakumis või oleks seda kunagi teinud. Omaette teema on see, et meile siia Nõukogudemaale jõudis bluus eeskätt Briti bluusroki kaudu, millest sai pikaks ajaks justkui piibel, aga praegu on ju kogu ilma muusika interneti kaudu kättesaadav ja noored saavad kohe aru, et Claptoni moodi kitarri mängimiseks ei piisa vaid “Wonderful Tonighti” omandamisest – ära tuleb õppida ikka need Freddie Kingid ja Robert Johnsonid, mida tema omal ajal kuulas. Tulevik on helge.
