Bonzo, Pehk ja Päss – kolme mehe plaat “Kolme peale”
Kui Bonzo, Pehki ja Pässi plaadist kirjutama hakkasin, käisid mu peast läbi mitmesugused mõtted.
Kõigepealt, visuaalselt seda kollektiivi vaadates, tuli justkui iseenesest silme ette võrdlus lapsepõlves loetud Juri Oleša “Kolme paksuga”.
Siis hulkus mõte Tartu levimuusikapäevadele, kus tihti pakkusid suurimat muusikalist elamust ja naudingut projektid, mitte ammu kokkumänginud ansamblid.
Järgmisena käis peast läbi meeste koosluse Bonzo, Pehk ja Päss “sünnivalu”, mitte loomingulises mõttes, vaid nime tõttu.
Nad lihtsalt ei suutnud endale nime leida. Kolm Paksu, Hurmurid, Kõrsikud, Nunnukonkurss (ja üks variant oli nende kodulinnade nimedega seotud) ei sobinud kohe mitte. Plaat ilmuski lihtsalt “Kolme peale” nime all.
Minu kaks esimest uitmõtet on osutunud õigeks.
Tulebki nii välja, et kui muusikud otsustavad mingi huvitava kooslusega välja tulla, siis tõotab see juba ette huvitavaks kujuneda. Seal on mitme kunstniku omapäraseid vaateid, mõtteid, nõkse. Ja kokku on tulemus nauditav.
Bonzo – Andrus Albrecht – on Rakverest. Suur mees suure hääle ja hingega. Ta on juba aastaid folkmuusikuna leiba teeninud.
Pehk – Jaan Pehk – on Türilt. Suur mees kauni häälega. Omab suurepärast oskust oma häält teistega ühendada. Elatab ennast luuletamisega ja lauljana. Sõna- ja helilooja.
Päss – Alari Piispea – on Tartust. Väga musikaalne multiinstrumentalist. Igasuguste koosluste administraator, direktor, ideede generaator.
Nüüd siis muusika juurde, mis plaadilt leida. Nad on sinna salvestanud natuke omaloomingut ning oma lemmiklugusid. Tean kindlasti, et Pehki valitud on kunagi Kukerpillide poolt eestikeelseks lauldud “Musta varju saatel” ning Fixi “Tuulehoog”.
Bonzo pakkus “Mööda koduvälju” ja Tajo Kadajase “Ära tule”. Mari Kalkuni laulud on neile kõigile alati meeldinud. Plaadi idee oli, et see peaks kõlama täpselt nii nagu kontserdil, ei tohi kasutada ühtki stuudiomuusikut ega muid taustajõude.
Käisin seda ise möödunud pühapäeval Tallinnas Nõmme kultuurikeskuses kogemas – kõik vastab tõele. Kolm suurt meest laval, palju pille samuti, kõlas nagu plaadi pealt. Tegelikult on neil kambas ka neljas tegelane, kellest kunagi eriti ei räägita.
See on mees, kes kõik selle kauniduse läbi juhtmete, aparaatide ja puldi üles salvestab või siis kontserdil kuulajatele edastab – Lauri Liivak.
Kui olete selle plaadi omandanud ja, silmad kinni, seda kuulate, siis jääbki mulje, nagu oleksite kontserdil.
Kui Päss ja Bonzo varem kontserte andsid, siis oli laval kaks meest ja 21 instrumenti (kui mu mälu mind ei peta). Selle plaadi salvestamiseks ja kontsertettekanneteks on nad kolme peale kasutanud umbes sama paljusid pille.
Ainus lugu, mis kontekstist välja kukub, on Pehki “Tuubi tuubi”. See on laul, mis, nagu ma aru saan, oli Jaanil sama seltskonnaga varem salves-
tatud.
Kokkuvõtteks võin öelda, et tegu on kõlava muusikapildiga, mille on maalinud (uskumatu, aga tõsi) kolm suurt meest oma käte, häälte ja hingedega. Tõelised Hurmurid. Kevad on nüüd käes, see on kindel.
“Kolme peale”
- Bonzo (Andrus Albrecht) – laul, kitarr, suupill, meloodika.
- Pehk (Jaan Pehk) – laul, kitarr.
- Päss (Alari Piispea) – bass, orel, klarnet, löökpillid.
