Bulgaaria auhinna sai Eesti humorist
Aleko Konstantinovi sünnilinnas Švištovis on juba vana traditsioon, et 13. jaanuari õhtul kogunevad kirjandushuvilised õhtuhämaruses tõrvikute valgel klassiku mälestussamba juurde, kus linnapea peab kõnet. Seejärel minnakse kõrvalasuvasse teatrimajja, et järjekordsele kirjanduskonkursi võitjale anda üle Aleko-nimeline auhind ja rahaline preemia.
Konkursist võttis osa 60 autorit 18 riigist. Sedapuhku naeratas õnn mulle. Olin osalenud paaril viimasel aastal, seekord edukamalt kui varem - minu humoreski "Ohver" tunnistas žürii, kuhu kuulusid kolm humoristi ja kolm kirjandusprofessorit, konkursi parimaks.
Maheda huumorimeelega
Ronisin švištovlaste tugeva aplausi saatel lavale mälestusplaadi ja preemiaümbriku järele.
Korduvalt rõhutati, et Aleko-konkursi võitjate seas on olnud sellised suurmehed nagu Heinrich Böll, William Saroyan, Erskin Caldwell, ja see võttis muidugi jalust nõrgaks. Et publiku esireas istusid ka Eesti suursaadik Rein Oidekivi, USA suursaadiku abi W. Forster ja Švištovi linnapea Stanislav Blogov, langes vastse laureaadi süda lavale jõudes lõplikult sokisäärde.
Olukorra päästis suursaadik Oidekivi, kes mind üksildase saareelanikuna tutvustades andis põgusa ülevaate Eesti kahe suure saare - Saaremaa ja Hiiumaa - keerulistest omavahelistest suhetest. Saalisistujaid lõbustas see jutt omajagu. Olgu objektiivsuse huvides märgitud, et suursaadik Oidekivi on pärit Muhust.
Jumal on bulgaarlasi õnnistanud mitte ainult kannatlikkuse ja tolerantsusega, vaid ka omapäraselt maheda huumorimeelega, mis on aidanud neil üle elada nii sajanditepikkuse Osmanite ikke kui ka hilisema sotsialismiperioodi. Nad ise peavad oma rahvuslikuks iseloomujooneks huumorimeele kõrval ka kavalust, mis minu arvates põhineb aga vaimsel iseseisvusel ja sellest tuleneval oskusel eristada terasid sõkaldest.
Nagu kinnitas mu hea sõber, kirjanik ja dramaturg Jordan Popov, on rahvas alati hinnanud head nalja, vabadusvõitluse aegadest peale on enamik väljapaistvaid Bulgaaria poliitikuid olnud ka teravmeelsed följetonistid, kes sel moel oma ideid ja meelsust rahva seas levitasid.
Aga švištovlased pole uhked mitte ainult Aleko Konstantinovi ja Bai Ganjo üle, külalisele räägitakse sellestki, et linnateater (koos raamatukoguga) on rajatud kaupmees Kirill D. Avramovi raha eest 1908. aastal, kui lastetu rikkur pärandas kogu oma maise vara kodulinnale.
Švištovi esinduslikem hoone, suur klassikaliselt massiivne majandusakadeemia peamaja valmis 1936. aastal kaupmees Dimitar Apostilov Tsenovi annetuste toel ning on seniajani Bulgaaria olulisim finants- ja majandusõppeasutus. Neid fakte ei vaikitud häbelikult maha ka sotsialismi ajal, vaid on fikseeritud hoonete seintele kinnitatud mälestusplaatidel, akadeemia peahoone ette on paigutatud ka Tsenovi ausammas.
Majandusolukord Bulgaarias pole kiita. Tänavapilt ei erine kuigivõrd sellest, milline see oli veerandsada aastat tagasi. Võimutseb putkamajandus. Pisikesed kohvibaarid - kui neid nii võib nimetada - on pealinnaski pugenud mõne ruutmeetri suurustesse ruumidesse ja isegi keldritesse, nii et tänavaga samal tasandil oleva keldriakna kaudu ulatatakse soovijale sigarette, saiakesi ja kuuma kohvi.
Palgad on väikesed, kohaliku muuseumi direktor näiteks peab läbi ajama 200 euroga kuus. Pisut harjumatu oli näha, kuidas enamik poeuksi ja vaateaknaid kaob õhtu saabudes kaitsvate trellide taha.
Bulgaarlased on küll kannatlikud, ent ikkagi rahulolematud. Kõik, kellega rääkisin, kirusid maffiat, pidades seejuures silmas kõrgeid võimukandjaid, kes kunagi töötasid partei-, miilitsa- või julgeolekuorganeis ning seetõttu üksteist hästi tunnevad, usaldavad ja toetavad.
Liiga vähe infot
Muidugi igatsetakse lahedamaid olusid ja paremat palka. Pressikonverentsil küsiti minult kui värskelt laureaadilt muu hulgas sedagi, millal võiks Bulgaaria jõuda Eestiga samale tasemele. Öelda, et selleks kulub vähemasti paarkümmend aastat, oleks olnud taktitu. Aga ilmselt mõistis ka küsimuse esitaja, et oli lugupeetud laureaadi seadnud raske dilemma ette, ja asus sealsamas arutlema mitmesuguste võimalike arengusuundade üle.
Avaldasin arusaamatust, miks on bulgaarlased ise nii tagasihoidlikud - neil on kaunis maa, suurepärane loodus, mitmed varasemast hästi tuntud kuurordid Musta mere ääres, Rodope imeilusad mäed, head veinid ja omapärane rahvusköök - miks neid väärtusi peaaegu üldse ei reklaamita? Näiteks Tallinna suuremates raamatupoodides ei leidnud ma ainsatki reisijuhti, turismiprospekti ega teedekaarti Bulgaaria kohta, muust rääkimata.
Turiste meelitatakse isegi Albaaniasse, samuti Horvaatiasse, Montenegrosse ja kõrval asuvasse tillukesse Makedooniasse, Bulgaariasse aga mitte. Miks?
Aleko Konstantinov (1863-1897)
- Švištovi rikka kaupmehe perest pärit nooruk lõpetas Gabrovo gümnaasiumi ja seejärel Odessa ülikooli juristina.
- Tagasi kodumaal pühendus advokaadi ja följetonistina vabadusvõitlusele, oli aristokraat hingelt, demokraat vaimult ja humanist olemuselt. Kirjaniku populaarne "Bai Ganjo enneolematud seiklused" meenutab milleski "Vahvat sõdurit Švejki", aga pisut ehk ka "Parun Münchhausenit".
- Aleko Konstantinovi elu katkes juhusliku kuuli läbi, mis pidi ilmselt tabama tema kõrval kalessis istunud siseministrit.