Dag Hartelius: Eesti oli nagu hea sõpruskond
Te tulite Eestisse diplomaadiks aastal 2003. Kas olite enne siin käinud, olles N Liidus diplomaat?
Ma hakkasin töötama Leningradis 1986. aasta augustis. Üks minu ülesandeid oli jälgida sündmuste arengut Baltimaades. Kui ma lahkusin Stockholmist, siis välisministeeriumi Nõukogude Liidu laua ülem ütles mulle: kirjuta igal aastal vähemalt üks ülevaade sellest, mis toimub Baltimaades.
1986. a suvel ta muidugi ei teadnud, mis hakkab Eestis toimuma.
Ma hakkasin käima regulaarselt eelkõige Eestis ja Lätis, vähem Leedus. Detsembris 1987 kutsuti mind Moskvasse, sest seal oli üks vaba koht ja Stockholmile oli tähtis, et see täidetaks. Kui minult nõusolekut küsiti, siis ma vastasin, et olen päri, kuid võtan Leningradist kaasa oma vastutuse Balti arengu eest. Nii jätkasingi Moskvas töötades Eestis ja Lätis käimist.
Kohtusite ka Eesti dissidentidega, keda siit 1988. aastal välja saadeti. Kas nad valisid sihtkohaks Rootsi või anti neile käsk minna Rootsi?
Mehhanism oli Nõukogude Liidule tüüpiline, inimesi saadeti välja ilma kodakondsuseta. Nad tulid saatkonda ainult väljasõiduviisaga. See oli roheline paber, kuhu oli kirjutatud võezd v... ehk väljasõit ...-sse ja kõik.
Neil oli otsustamiseks väga lühike aeg, sest Nõukogude võim hoiatas: kui kohe ära ei lähe, paneme vangi. Nendel oli kiire ja minul oli raske saada Rootsi poolt kiiret otsust. Pidin pingutama, et Rootsi immigratsiooniamet veenduks: viisat on väga vaja ja see tuleb kohe anda. Läks õnneks.
Kuidas tekkis eesti keele õppimise soov?
Kui töötasin Leningradis ja Moskvas ning käisin siin, siis kohtusin ühe rootsi keele õpetajaga, kellele rääkisin, et oleks väga tore õppida, aga raske on leida õpikut. Tema andis mulle venelastele mõeldud eesti keele õpiku.
Mäletan väga hästi dialooge: "Tere. Kas seltsimees Ivanov on kontoris? Ei, ta on sööklas."
Hakkasin Stockholmis eraõpetajaga õppima, seejärel käisin Tartus avatud ülikoolis, aga kõige tähtsamad olid õppetunnid eraõpetajaga Tallinnas, kui ma juba hakkasin siin töötama. Õppisin regulaarselt. Regulaarsus on väga tähtis. Kui õpid ebaregulaarselt, siis mõtled kohe, kui natuke raskeks läheb, et enam ei jaksa.
Õppisin kolm korda nädalas varahommikuti poole kaheksast poole üheksani. Siis vaatsin "Aktuaalset kaamerat" ja teisigi Eesti telesaateid, et harjutada, hoolimata sellest, et alguses sain võib-olla ainult 15% aru.
Pean leidma Varssavis eestlasi, et säilitada oma keelt. Ma arvan, et lugemisoskus jääb, aga just kõnekeele harjumust peaks treenima.
Rootsit tuntakse Eestis hästi. Kas süda on rahul, et siin sai palju tehtud või oleks võinud veel midagi teha?
See viis aastat on möödunud nagu heas sõpruskonnas. Siin on olnud äärmiselt tore ja soe õhkkond. Alati kui hakkad millegagi tegelema, avaneb otsekui uusi uksi, näed uusi võimalusi.
Ma jääksin siia hea meelega, aga meie töö on niisugune, et seab piirid. Paljudel on saadikuaeg veel lühem kui rootslastel - kolm või neli aastat, meil on viis aastat.
Suhted on Rootsil Eestiga väga head, mul on olnud väga kerge olla siin suursaadik. Aga muidugi on võimalusi veel. Suhted kolmnurgas Soome-Rootsi-Eesti on küll tihedad, kuid neid võiks veel arendada, et tõsta meie konkurentsivõimet siin piirkonnas.
Euroopa Liidu Läänemere strateegia räägib just sellest, et peame rohkem koos tegutsema. Me mõtleme eelkõige riigi tasemel, aga kui asutus või ülikool hakkab planeerima tulevikustrateegiat, oleks otstarbekas mõelda regionaalselt. Me oleme nii sarnased, meie huvid on sarnased, väljakutsed on sarnased, seepärast on väga mõttekas teha rohkem koostööd.
Paljud Rootsi väikesed ja keskmised ettevõtted ei tea piisavalt Eestit. Sellepärast nad ei kasuta ära ärivõimalusi. Kergem on turundada Rootsit Eestis, aga me peame omalt poolt turundama ka Eestit Rootsis.
On eelarvamusi, meie inimesed ei tunne küllaldaselt Eesti olusid. Nüüd on olukord küll parem, sest paljud rootslased on viimastel aastatel turistina Eestis käinud. See sõnum on ka levinud, et Eestis on äärmiselt hea ärikeskkond.
Ehkki ärikeskkonna jaoks on kõige magusam aeg möödas.
Aga see, mis on olnud, oligi ju väga omapärane periood. See ei ole normaalne, et majanduskasv on 11%. Kui see aeglustub, algab siin normaalne Lääne-Euroopa areng.
Mis võib rootslast Eestis köita?
Ma ütlen alati intervjuudes rootslastele, et nad läheksid Tallinnast välja, seal on nii palju huvitavaid objekte ja kohti. Paljud neist on ju seotud Rootsi ajalooga.
Eestis on kerge jõuda igale poole, lihtne on leida hotelle. Palju on ilusaid kohti - saared on omapärased, Setumaa, Lõuna-Eesti. Ma tunnen endas alati palju suuremat energiat, kui tulen maalt tagasi Tallinna.
Eesti maakondi peab turistidele turundama. Ise olen enam-vähem kõikides Eesti maakondades käinud ja arvan, et ka suuremas osas valdades.
Eestlased on Rootsis kõige rohkem käinud Stockholmis, nüüd oleme avastanud ka suusatamise võimalused, Pipimaa ja Kolmardeni. Kas Rootsimaal on paiku, mida eestlased pole avastanud, aga võiksid?
Ma olen koos meie turisminõukoguga püüdnud avada ka Rootsimaad Stockholmist väljapoole. Me teame, et 80% eestlastest, kes on käinud Rootsis, on käinud Stockholmis.
See on ilus ja huvitav suurlinn, aga Rootsi on ju suur maa, 1600 km pikk ja 500 km lai, maastikud on väga omanäolised, olgu mägedes Norra piiril või rannikul minu kodukandis Botnia lahe ääres. Dalarna, Lõuna-Rootsi, Ojamaa, Gotland, Göteborg, läänerannik - kõikjal on isesugune maastik.
Lisaks on levinud müüt, et Rootsi on väga kallis maa, aga kui võrrelda teiste maadega Euroopas, siis on meil päris odav.
Norrast on Rootsi muidugi odavam.
Jah, ja ka Soomest ja Taanist ning Inglismaast. Ma broneerisin rongipileti Stockholmist 400 km põhja poole ning leidsin I klassi pileti vähem kui 100 Rootsi krooni eest. Interneti kaudu ostes sõltub hind sellestki, kui palju inimesi sõidab, kui vara sa hakkad broneerima. Tuleb teada võimalusi.
Rootsi kohta on veel levinud uskumus, et see on tõsine võrdõiguslikkuse maa kõigile võrdsete õiguste ja võrdsete võimalustega. On see tegelikult igapäevaelus ja pereelus ka nii?
Sõltub väga palju isikutest. Tihti näitavad uuringud, et tegelikult teevad naised siiski ka Rootsis meestest rohkem koduseid töid.
Aga minu meelest on tähtis, et võrdõiguslikkust ei jälgitaks ainult meeste ja naiste vahel, vaid seda arvestataks ka näiteks puudega inimeste ja puudega laste puhul. Nendele antakse meil tõesti palju võimalusi. Tööjõupuudus annab võimalusi.
Rootsis on täiesti normaalne, et koolis ja tööl on ka puudega inimesi.
Kas riik teeb tööandjale soodustusi?
Jah, mitmel viisil. Ja me ei kõnele mitte ainult inimestest, kes on füüsilise puudega, vaid ka vaimse puudega isikutest. Sellistel inimestel on erilisi võimeid. Näiteks oskavad nad väga hästi kontsentreeruda.
Paljude ülesannete jaoks on sellised inimesed väga vajalikud. Nad töötavad seal paremini kui n-ö normaalsed inimesed. Nende jaoks korraldatakse töid, ja tagasiside on olnud äärmiselt hea.
Või teised, kes ei suuda kaua paigal istuda, sest on väga energilised - ka neile leidub sobivaid töid.
See sõltub mõtlemisest, mitte rahast. Kui me näeme, et need inimesed on ressurss, mitte probleem, ja mõtleme, kuidas neid ressursse ära kasutada, siis olukord muutub.
Teie olite mõnda aega väikese lapsega kodus.
Jah, ma võtsin isapuhkuse, aga ainult kuu või kaks. Tore ja huvitav kogemus, laps oli viie- või kuuekuune. Kõige tähtsam oli aru saada, et töö läheb edasi ka ilma minuta. Töötasin siis välisministeeriumis, olin keskjuht ja kartsin hirmsasti, et nad ei saa minuta hakkama.
Nad said hakkama. Aga sel väiksel lapsel, kellega ma koos olin, oli mind kohe väga vaja, tema ei saanud ilma minuta hakkama. Ma arvan, see oli hea ning vajalik kogemus.
Ja teie abikaasa sai sel ajal töötada ajakirjanikuna. Aga nüüd, suursaadiku abikaasana, pole ta saanud oma tööd teha.
Jah, ta on tegelnud lastega. Ta on olnud väga rahul, talle on lapsed kõige tähtsamad. Aga nüüd on lapsed suured, nad ei taha enam nii palju vanematega olla.
Miks te valisite Lissaboni abiellumise kohaks?
See oli Nõukogude Liidu kokkuvarisemisega seotud.
1992. aastal oli Portugal ELi eesistujamaa. Nõukogude Liidu kokkuvarisemisega seoses korraldati kolm konverentsi teemal, kuidas anda abi uutele riikidele. Rootsi prioriteet oli Baltimaad. Mina käisin esimesel konverentsil Washingtonis, teine oli Lissabonis, kolmas konverents sügisel Tokyos.
Läksin Lissaboni ja avastasin, kui ilus ja romantiline see linn on. Kui me otsustasime abielluda, siis tahtsime, et koht oleks eriline, ja mõtlesime, et miks mitte Lissabon.
Nii et Euroopa Liit oli selles valikus süüdi?
Jah, Euroopa Liit ja Nõukogude Liit.
Kuidas te puhkate?
Ma lähen suvemajja, see on Põhja-Rootsis. Minu kodulinn on Härnösandis, aga suvekodu asub Härnösandi ja Sundsvalli vahel Botnia lahe ääres, kus algab kõrge rannik. See on ilus koht. See on ka lastele tähtis, et meil on maailmas vähemalt üks kindel koht, kuhu me tuleme alati tagasi. Seal on väike suvemaja, mis asub 15 meetrit merest eemal. Seal on paadid ja süstad.
Käite kalal?
Muidugi. Mul on väike kummipaat ja mootorpaat, kaks süsta. Ma armastan olla merel, kala püüda, ujuda, metsas käia.