Jätaksin Lutheri rahule ja ütleksin, et naisvaimulikul on üldse raskem hakkama saada. Öeldakse ju piibliski, et karjase amet on mehe amet.

Seda väidavad meespastorid ka.

Seda väidan mina ka.

Ometi peate end kutsutud ja seatud olevaks just sellesse ametisse. On see saatuse sõrm?

Ju siis. Mu enda elu lugu tõukas mind selle poole.

Kui valmis te enne toda tõuget selleks olite?

Peenramaa oli valmis, tuli lihtsalt külvi oodata. Ühel hetkel tundsin, et elu on mind üsna karmilt kohelnud.

Olin äkki kaotanud kõik, mis mulle lähedane. Jäi üle kuhugi klammerduda, minu puhul Jumala külge.

Kas lähen liiga isiklikuks, kui küsin, millise lähedase kaotusega tegemist oli?

Eks minu ringkondades teatakse seda niigi. Mu abikaasa, samuti kirikuõpetaja, otsustas uuesti abielluda, aasta enne oma surma, nagu tagantjärele selgus.

Olime selleks ajaks olnud 33 aastat abielus.

Aga küllap on siin mingi reegel, et kui sa kaotad kõik, siis leiad ka midagi olulist. Kriis on alati mingi uue algus.

Teie ameti nn legitiimsuse juurde tagasi tulles – ega piibel ju otsesõnu seda ala naistele keela?

Keelab ikka küll. Nagu Uues Testamendis öeldakse – naine olgu koguduses vait.

Astusite justkui pühakirja vastu?

Mõnes mõttes küll, aga arvan, et apostel Paulus, kes nõndamoodi kirjutas, lähtus oma aja kontekstist ja tollastest arusaamadest. Muide, kas te teate õpetussõnu Bileami eeslist?

Olen sellenimelisest kuulnud…

Bileam ei näinud ega kuulnud inglit, kes ta teel seisis, kuni lõpuks eesel pidi seda talle ütlema.

Otsin seost ega leia.

Kui Jumalal ei ole võtta enam mehi, siis võtab ta naisi, kui pole võtta naisigi, võtab ta poisikesi, kui neidki enam pole, siis võtab ta…

Eesli?

Kas või. Jumalik sõnum ei jää inimkonnale niikuinii edasi andmata.

Kui minu isiku juurde tagasi tulla, siis on mul õpetajarüüd alati raske kanda ja raske on ka seda kandmata. Aga kui ma panen selle selga, siis sel hetkel saan ma selge sõnumi, igaks teenistuseks iga kord. Alati.

Kuidas see sõnum tuleb?

Ma küsin seda ja siis see tuleb.

Iga kord?

Iga kord. Tuleb mingi kindla teadmisega. Seetõttu ma arvangi, et olen selleks kutsutud ja seatud. Mingil muul moel ma seda rahvale teatada ei saa.

Ega peagi vist?

Ega pea jah, aga ometi on see kõik minu jaoks midagi üleloomulikku. Ja kui ma ennist tõdesin, et naine ei peaks vaimulik olema, siis on ju siin oma teatud vastuolu ning samas ka har-
moonia.

Nii et ma ei peagi iga kord enne teenistuse algust end ümber riietades ponnistama või pingutama. See sõnum, see teadmine jõuab minuni.

Kui soovite, siis on seegi mingil moel… eesli sõnum. Ma ei oska paremini seletada. Kõiki asju ei saagi alati seletada.

Ega peagi. Kuidas on praegune tendents õrnema soo osas kirikuõpetajaks saamisel – vähenev, suurenev?

Tundub, et neid tuleb pisitasa juurde. Ja põhjuseks teadagi...

...põhjuseks seesama õpetussõna meestest, poisikestest ja eeslist?

Nii on. Ja sellepärast on ka meie kiriku ridades need lood nii… nagu nad praegu on. Kordan, ma arvan, et see amet on mehe amet, muide, sama palju kui arsti või pedagoogi oma. Aga see on lihtsalt meie aja märk.

Mida te usuinimese ja hingekarjasena ütleksite näiteks Andrus Kivirähkile? Minu meelest on see mees üks igavene jumalasalgaja, lausa ateist.

Mina võtan teda kui inimest, kui ühte väga andekat inimest. Tema vastu pole mul mitte midagi. Inimesel peab olema vabadus välja öelda, mida ta mõtleb.

Et ta teeb seda talle omasel räigevõitu viisil – andku minna. Ega jumalik tõde sellest muutu.

Kui ma leebe luterlasena teda tänaval kohtaksin, ei oleks mul järelikult õigus talle öelda: et sa põrgus põleksid!

Mitte mingil juhul. Teie ei ole otsustaja. Otsustaja on keegi teine. On ju öeldud: ära mõista oma venna üle kohut, jäta see Jumala kätesse.

Paljud tülid ja pahandused just sellest tulevadki, et me sellest käsusõnast kinni ei pea. Aukartus Jumala ees on minu meelest üks olulisimaid asju.

Issanda loomaaed on suur...

Issanda loomaaed on lõpmata suur. Too kurjus ja paha, mis seal kohati valitseb, ei olegi ju muud kui meie oma patu palk.

Pidasin hiljuti üht mälestusteenistust ühe õppeasutuse vilistlaste ees, kes olid kooli lõpetanud juba 1951. aastal, praeguseks ligi 80aastased ja ülegi, mulle justkui emavanused, kuigi olen ise oma kaheksa lapselapsega juba vanaema seisuses.

Ei saanud teenides lahti tundest, et ligi neli põlvkonda on üles kasvanud ateistlikus arusaamas. Mida me siis nii väga saada tahame, kui loeme kas või netikommentaare?

Neljal põlvkonnal pole aimugi, millest usk õieti räägib, mida endast kujutab. Ja lööklaused, et usk on oopium rahvale ja muud naljad – need elavad ju rahva seas vapralt edasi, selles mõttes kestab nõukaaeg ka praegu.

Tegelgem pisut ketserlusega ka. Piiblist mõnevõrra nooremas raamatus, koraanis, väidab Jumal (araabia keeles ju Allah), et tema ongi kirjutanud kõigepealt juutide pühad raamatud, seejärel kristlaste piibli. Aga et neid korralikult kasutada ei osatud, tuli ta välja n-ö kolmanda ja täiendatud trükiga ning see olevat lõplik tõde.

Siin on jälle tegemist vabaduse, mõttevabaduse küsimusega. Sama selgelt ütleb piibel, et ainus tee taevasse on Jeesus Kristus.

Kristlasena ma usun seda. Jeesus on esindatud ju ka Allahi kojas, aga mitte Lunastaja ega maailma päästjana.

Mina näen seda väge, kui inimene temasse usub. Eriti on see usk tajutav, kui inimene ise muutub ja end tema poole pöörab. Kas või vanglas. Töötan nimelt ka Harku naistevangla kaplanina.

Usk ei ole pelgalt religioon, see on usk isiksusse, see on… suhe. See ei ole tõesti mingi hüsteeriline tegevus, see on igapäevane hingamine.

Kas te imedesse usute?

Ma näen neid, olen neid näinud väga palju.

Lausa füüsiliselt?

Ka seda. Kuidas inimesed tervenevad, kuidas nad vabanevad.

Nägin kunagi Poolas EÜE päevil, kuidas mungad staadionil jalgpalli mängisid. Olid nagu poisikesed, mõni küll habemega, käratsesid, tõuklesid, vilistasid ja lõid väravaid.

Mis siis?

Meile kui Brežnevi põlvkonna sündinutele oli seda nii naljakas vaadata.

Ma ju ütlesin – neli põlvkonda on vahepeal teistmoodi üles kasvanud. On suudetud luua mingi pilt mustas riietuses kössitavast inimesest või talaaris kurjast pastorist, kes Jumala sõrmena rahvast noomib.

Kunagi oligi see enam-vähem nii.

Tänapäeva vaimulik on ja peab olema hoopis midagi muud. Mina näen teda eelkõige hingehoidjana.

Inimesed on seest väga katki. Seda tööd tuleb teha väga palju. Seda tööd ma teha püüangi.

Vabandan ühe äraleierdatud lõigu sissetoomise eest. Too Püha Vaimu kiriku Madonna-öö. Või puhus teie arust meedia mingi mulli jälle liiga suureks?

Minule see lugu tegelikult meeldib. See tõi küsimuse taas päevakorda. Mis on püha, mis roojane – iga inimene sai võimaluse selle üle mõelda.

Ilmselt oli see tegu oma olemuselt halb – kirikusse läbustama minna. Samas ma ei tea, mis seal tegelikult toimus.

Kas püha vaim jäi ikka Püha Vaimu kirikusse alles?

Muidugi. Absoluutselt. Tuletan meelde ühte lauluteksti: “Eks teie tea, et teie Jumala vaimu tempel olete…”

Seda seal vist tol õhtul ei lauldud?

Lubage, ma jätkan. Püha vaim ei olegi alati niivõrd seotud kohaga, kuid ilmtingimata on ta seotud isikuga – minuga, sinuga, temaga.

Meie olemegi Püha Vaimu tempel. Ja kui meie, täis seda vaimu, kuhugi läheme, siis viime me selle vaimu sinna kaasa. Edasist tuleks juba enda seest küsida.

Pealiskaudsel lugemisel on piibel täis vasturääkivusi, paradokse, reaalsuse eiramisi. Küllap on teilgi tulnud tegemist teha igasugu ninatarkadega, kes tahavad jätkuvalt teada, kelle võttis vennatapja Kain endale naiseks, kui sel hetkel oli maailma jäänud ainult tema ema, isa ja tema ise, jne.

Küll Jumal annab mulle arukust, kui ma jälle mõne sellisega kokku juhtun. Nagu praegugi...

Aga tegelikult…

Tegelikult ei jõudnud ateistlik seltskond kuni eelmise sajandini ära naerda, et naise loomiseks kasutati Aadama küljeluud. Praegusel geenitehnoloogia ja DNA sajandil omandab mõistujutt hoopis uue kuju.

Miks ta siis kohe seda ei öelnud?

Jumala sõna on inimesele läbi kõikide aegade. Ei tulnud ta ju omal ajal mürinal taevast alla ütlema, et maakera on ümmargune.

Piibel ei ole evolutsiooniteooria reeglite kogu ega ka bioloogiaõpik. See on Jumala suhe oma rahvasse. See on suhteraamat. Õigemini mina näen seda nii. Ja minu töö, minu ülesanne on, kuidas seda suhet korrastada selle inimese puhul, kellega ma töötan. Ma näen, et kõik õnnetused algavad sellest, et suhe, suhted, on sassis. Kui on sassis suhe Jumalaga, on see sassis ka ligimesega.

Kas vanglavaimulikuks olemine on teie vaba valik?

Täiesti. See ongi mu elu esimene tõeline elukutse, ehkki olen olnud aastaid pearaamatupidaja, ka õppejõud hoolekande ajaloo alal. Aga vanglasse tulles leidsin, et see siin on osa minu kutsumusest.

Jumal on mulle andnud teatud määral ema südant ja neid tüdrukuid vaadates tulebki nendega emaliku hoolega ringi käia.

Ise ei karda pihta saada?

Eks ma ikka saan, kogu aeg. Seal ei olegi võimalik teistmoodi hakkama saada. Õnneks on juhtkond sedavõrd vastutulelik, et pärast esimese poole nädala pikki päevi Harkus saan teise poole olla maal, Järva-Madisel. Sealne loodus, sood ja rabad, tasakaalustab nädala esimese poole.

Aga küllap saabub ka mingi aeg, mil ma peaksin sealt ära tulema. Võiks ehk öelda nii, et kui Jumal mind sinna kord pani, küll ta siis kunagi mu sealt ka ära koristab.

Nõukaajal oli usklik, usuteener eriti, üsna keeruline olla. Alates neljakordsest elektrihinnast kuni avaliku mõnitamiseni. Ometi tundub, et praegu polegi eriti kergem?

Eks ikka seesama neli põlvkonda. See on meie peale võimsalt vajutanud oma pitseri. Väga palju oleneb ka hingekarjase enda suhtumisest inimestesse, iseendasse.

Aga kõrgemalt poolt on meile igaühesse sisse ehitatud mingi potentsiaal, mida me võib-olla ei ole leidnud. Ühel päeval ehk leiame selle. Ja veel – vihas ei tohi ühtegi päeva looja lasta.

Seda pean ma vanglas töötades endale alalõpmata meelde tuletama, andeksandmise võimet alles hoidma. Selles mõttes on “Meie isa” palve struktuur ilus, võimas ja täpne.

Miks mõnel pool on kirikutornis risti asemel kukk?

Eks ikka Peetruse pärast, õigemini meie pärast, et me ei kordaks tema viga. Jeesus ju hoiatab, et Peetrus salgab ta, enne kui kukk kireda jõuab. Ja kui palju me ise salanud oleme?

Mis asi see surm õieti on?

Ühest dimensioonist teise üleminek. Julgen veel öelda, et ei midagi hullu. Kes head on teinud, lähevad Jumala juurde…

Ja kes halba?

Neil on oma isa.

Nii lihtne see ongi?

Ausalt öeldes – nii lihtne see ongi.

Kui lahedalt te end mõnes peolauas tunnete, kus just äsja on lõppenud lõbus lauluke kirikupapist ja vallavaesest, või seletatakse teile püüdlikult anekdooti juhmist jumalasulasest?

Tunnen end seal üsna vabalt, üldiselt mitte halvasti.

Kas kordate mõttes: Isa, anna neile andeks, nad ei tea, mida nad teevad?

Võiks ka nii öelda. Ühes peielauas, pärast parajat külmetamist, hakati endale pitsikaupa sooja tegema, kuni üks liiga sooja saanud härrasmees pihtis mulle: “Teate, mulle tundub, et kirikuõpetaja juurde minek on nagu käik hambaarsti juurde. Minna sinna ei tahaks… aga peab.”

See oli öeldud kõva häälega, üle peielaua, ent isiklikult mulle mõjus see pigem tervendavalt kui solvavalt.

Kuidas te lõpetaksite lause, mis algab sõnadega “Ma loodan, et…?

...praeguse hetke mured tulevad meie rahvale tegelikult kasuks, neid võib veelgi tulla. Nad panevad meid järele mõtlema ja viivad meid lähemale igavikulistele asjadele.