Direktor: 14 maakonnamuuseumi püütakse administratiivselt ära kägistada
Kui kõik 15 maakonnamuuseumi õnnestuks ühte liita, oleks pööre ennenägematu. 2006. aastal koondati muuseumite raamatupidamine maavalitsuste alla ja eelmise aasta 1. jaanuarist viidi maakonnamuuseumid kultuuriministeeriumi haldusalasse, kuid nüüd on plaanis midagi hoopis suuremat - üle-eestiline hiidmuuseum. Maakonnamuuseumid peavad sellist asjade käiku halvaks ega hoia olukorra kirjeldamisel sõnu kokku:
Lühidalt öeldes on tegemist administratiivse katsega kägistada ära 14 maakonnamuuseumi. Ilmselgelt on kavas teha keskusest juhitav muuseum, millel maakondades on vaid osakonnad.
Mõistetavalt ei ole neil siis enam mingit otsustusõigust. Kohaliku museoloogilise tegevuse juhtimiseks pole voli, seos kogukonnaga lõigatakse läbi ning maakondliku identiteedi kandjateks nad enam ei ole.
Kuid sedagi vaid hetkeni, kui otsustatakse, et 14 maakonnamuuseumi on liiga palju. Järgmine etapp on 3-4 regionaalset muuseumi. Ülejäänud antakse omavalitsustele, muudetakse sihtasutusteks või likvideeritakse üldse.
See on taas tüüpiline näide, kuidas iseseisvas Eestis järjest süveneb tsentralism ja käib võimu koondamine Tallinna. Ülejäänud Eesti on vaid maa-ala, kus elavad vähevõimekad või lausa totud. Endel Püüa, Saaremaa Muuseumi direktor:
Minu arvates on asi väga toores ja läbi mõtlemata. Igale sellise kaliibriga muudatusele peaks eelnema sõltumatu ja põhjalik riskianalüüs. Pealegi on olemas alernatiivsed variandid, mis võimaldavad uusi riiklikke tellimusi maakonnamuuseumidele täita ka olemasoleva struktuuri raamides.
Kardan, et bürokratiseerub ja muutub kohmakamaks muuseumide asjaajamine, kaob iseseisvus. Liigse administreerimise tingimustes kaotavad muuseumid oma näo, iseseisvuse teadustöös, kohaliku kompetentsi, seose kogukonnaga. Ükski Eesti keskmuuseum ega ajalookorüfee ei tegele aga lokaalajalooga. Liitasutuse eelarve suur katel nullib initsiatiivi, muuseumide atraktiivsus ja tulukus väheneb.
Et väidetavalt arengus maha jäänud muuseume järele aidata, nende tegevust kontrollida ja suunata ning koostööd soodustada, oleks uue kuluka ja võib-olla pärssiva katuorganisatsiooni loomise asemel paremaid võimalusi. Aluse annab selleks kas või sel suvel maakonnamuuseumide direktorite sõlmitud omavahelise koostöö leping.
Rea Raus, Läänemaa muuseumi direktor:
Liitmuuseumi teema selline püstitus tabas täieliku üllatusena. Samas toob teema avalikustamine positiivseid arenguid. Esiteks kaasatakse kõik maakonnamuuseumide juhid. Ilmselt saame nihutada ka esialgset ajagraafikut, mille kohaselt pidi plaan juba 2. novembriks valmis olema.
Maakonnamuuseumid täidavad niivõrd olulist regionaalpoliitilist rolli, et siin ühe lauaga lüüa küll ei tohiks. See ei piirdu ainult kohaliku identiteedi ja kultuuripärandi hoidmise, kaitsmise ja tutvustamisega. Kõik maakonnamuuseumid on väga eripalgelised, sidudes täiesti erinevaid kohalikke kogukondi ja huvisid. Nad pole ühe panga kohalikud kontorid.
Kõige lihtsam-odavam kõike juhtida ja kontrollida on kindlasti siis, kui kõik Eesti elanikud elavad Tallinnas. Igale mõtlevale ja pisutki ajalugu ning juhtimist tundvale inimesele on aga teada, et kui otsuste tegemine nihutada keskusesse, siis ääremaal jääb asi kiratsema. See on alati nii olnud.
Käesolevate plaanide kohaselt ootab muuseume, nagu kõiki teisigi, 2010. aastal vähemalt 9% tegevuskulude kärbe. See seab muuseumid olukorda, kus töö tegemise efektiivsus on viidud maksimumi ja kulud miinimumi.
Siiri Toomik, Võrumaa Muuseumi direktor:
Muuseumidele kui loomeasututele, kus töötavad mõtlevad inimesed, on ülalt peale surutud reform vastuvõetamatu. Tundub, et ministeeriumi kabinetivaikuses on asjad valmis mõeldud ja muuseumide seisukohad kuulatakse ära vaid vormitäiteks.
Puudub usk ja veendumus, puuduvad ka analüüsid, kuidas majanduslikult ülikeerulises olukorras nappide eelarvevahendite puhul raha ümberjagamisega tagatakse areng. Aga just kõikide muuseumide tasemete ühtlustamine, arendamine, järeleaitamine on kavandatavate muutuste eesmärk.
Muuseumid ei taha loomulikult kaotada oma iseseisvust viimaste maakondlikku eripära ja ajalugu koguvate, hoidvate ja eksponeerivate asutustena. Nad on veel viimased asutused, kuhu haritud inimesel on provintsi asja tööle tulla, muud kohad on meie reformid ju kõik juba Tallinnasse ja muudesse suurematesse keskustesse koondanud.
