Eduard Viiralt kutsus mind endaga Austriasse, aga ma ei saanud – olin Saksa sõjaväes

 (2)

Eduard Viiralt kutsus mind endaga Austriasse, aga ma ei saanud – olin Saksa sõjaväes
Robert Volk 67 aastat hiljem oma kodus Tartus koos lemmikkoer Teiliga.Foto: Ingmar Muusikus

Suurima eesti kunstniku Eduard Viiralti sugupuu jäljed viivad Tartusse Robert Volki ja Tapale Harri Viiralti juurde, kusjuures üks ei tea teise olemasolust midagi.

Suurima eesti kunstniku Eduard Viiralti sugupuu jäljed viivad Tartusse Robert Volki ja Tapale Harri Viiralti juurde, kusjuures üks ei tea teise olemasolust midagi.

Tapal elav vanahärra Harri-Arnold Viiralt teab oma kuulsast sugulasest Viiraltist kindlalt vaid üht – et Eduard oli tema vanavanaisa vennapoeg.

Harri on ilmale tulnud 1929. aastal. Pere kolis 1937 Tapale, kus Harri on veetnud kogu oma elu. Teiste Eestis elavate Viiraltitega pole ta eales läbi käinud. “Ei oska nende kohta seetõttu ka midagi öelda. Nemad ei tea minust midagi ega mina neist.”

Kella ei armastanud

Harri isa pidas suure raudteesõlme elanikule nii iseloomulikku vedurijuhi ametit. Vabadussõja päevil sõdis Eesti vabaduse eest soomusronglasena. Harrit ajab naerma, kui ütlen, et ka Eduard Viiralt sõdis soomusrongil. “Siis võisid nad ju olla ühes vagunis.”

Harri Viiralti elu on kulgenud lihtsaid ja selgeid radu. Algul töötas ta isa kombel raudteel jaamakorraldajana, seejärel pea kogu elu mehhaanikuna kohalikus sidesõlmes. “Raudteevärk oli kogu aeg üks kellamäng. Mina aga pole kella kunagi eriti armastanud.”

Seotud lood:

Nüüd on mees siia ilma jäänud jumala üksi. Õde on surnud. Ning surnud on ka naine ja poeg.

Vanas eas tärganud kunstihuvi on Harri Viiralt valmis oma kuulsa sugulase kaela ajama. Kes teab, igal juhul torkavad tema koduriiulil silma kips­bareljeefid nii endast, naisest kui ka pojast. Silma hakkab veel terve patakas portreid pereliikmetest, aga ka tuntud inimestest, nagu näiteks Arnold Rüütlist ja Andres Tarandist... “Geenid, ikka geenid!” muigab ta.

Huvitav, kas pole vahel mõelnud, et oleks pidanud valima teise elukutse? Eesti kunstis olnuks siis kaks Viiraltit? “Elu on juba nii läinud... Liiga hilja. Aga praegu... Igatahes on see mulle meelepärane tegevus.”

Toas köidab veel pilku vana klaver aastast 1835. “Abikaasa mängis,” ennetab Harri Viiralt küsimust. “Ta oli konservatooriumi klaverialal lõpetanud. Elasime koos pea 50 aastat.”

Aga mängis ka Harri. Kontrabassi.

“Abikaasa mängis kohalikus kultuurimajas klaverit. Lõi siin orkestrid, nais- ja meeskoori, ansamblid. Eks seal lava all olnud vana suur kontrabass. Ühtki pilli ma enne seda puutunud polnud. Ent hakkasin siis näppima ja nii see läks. Ligemale 30 aastat mängisin.”

Kui kutsume teda kaasa vaatama-otsima Eduard Viiraltiga seotud paiku Järvamaal, ütleb Harri, et ei tule. “Süda ei luba pikka retke ette võtta. Südameviga, see on Viiraltite haigus,” lausub ta.

Mis te minu maja ümber kolate?

Järvamaal on Viiraltiga seotud Varangu mõisa valitsemaja, mis kuuldavasti on toimetatud sinna Ao mõisast, kus see täitnud peahoone rolli.

Varangul oli Eduard Viiralti isa Anton 1909. aastast mõisavalitsejaks ning seal on ka väike Eduard oma pool tosinat aastat ringi lipanud. Erinevalt paljudest maapaikadest pole Varangu kaugeltki mahajäetud – kus sellega.

Juba surmasuhu jõudmas olnud hoonetele tõttas appi tõeline hea troll Norrast – salapärane vanahärra Per Martin Tvengsberg (temast kirjutati lähemalt Maakodu 2003. aasta juulinumbris), kes annaks ilmselt oma viimsegi krossi Varangu heaks. Restauraatorid ohverdavad tubli tüki oma väärtuslikust tööajast, et teha meile pisiekskursioon unustusest kerkivas hoones.

Viimse piisani tehakse kõik selleks, et hoone näeks välja nagu oma hiilgeaegadel. Taastamisest “ei pääse” loodetavasti ka valitsejamaja ehk Viiralti maja. Norra heategija lootvat selle teisele korrusele rajada Viiralti-väärilise kunstisaali.

Kareda külas Järvamaal leiame üles maanteeäärse väikese kollase majakese. Lumi Taaveti-Hansu talumaja ümber on sedavõrd tallamata, et kõigest on näha – vähemalt talvel pole siin käidud.

Enne kui Viiralti vaimu kohta tunnistust saada jõuame, tuleb ennastsalgavalt lumes sumada. Ja näe, ongi maja otsaseinas tahvel, mis kinnitab, et too paik oli Eduard Viiraltile koduks aastail 1918–1919. Siin viibis ta onutütre Amalie juures, kes omakorda oli tulnud siia oma mehe Johannes Volgi juurde.

Maja teises otsas äratab tähelepanu vana arhailine pesakast. Kes säärase on teinud? Äkki Eduard Viiralt ise?

Kõik algas Kensalt

Mu taskus heliseb telefon. “Mida te minu maja ümber kolate?” küsib pahane meeshääl. Kus te, mis te? Selgub, et helistajaks on Eduard Viiralti onutütre Amalie pojapoeg Pearu Tallinnast. Pearu juhatab meid oma isa, Eduard Viiralti onutütre poja Robert Volgi juurde.

Harri Viiralt tartlast Robert Volki ei tea, Robert teab Harrit aga küll. “Tema vanaisa Gustav ja minu ema Amalie olid õde-venda. Harri ei mäleta asju seepärast, et ei võta viina,” naerab Robert Volk. “Viiraltid kaua ei ela, aga Volgid küll.”

Robert Volk selgitab, et Eduard Viiralti isa Anton ja tema vanaisa Villem olid vennad. “Harri vanaisa Gustav oli üks Villemi vanemaid lapsi.”

Viiraltite sugupuud Robert Volk koostada pole jõudnud, küll on tal paljude sugulaste nimed ja daatumid kaustiku­sabas hoolikalt pliiatsiga üles tähendatud. Esiema ja -isa Mari ja Mart elasid Viisu külas Kensa talus. “See oli sedasi, et Viisu külas oli tüdrukuid, Esna külas aga poisse. Sestap tuli Mart Wiralt Kensale koduväiks.”

Eduard Viiralti isa Anton oli 1909. aastast Varangul mõisavalitsejaks. Robert Volk teab rääkida, et kui punased tulid, läks Anton Varangult ära. “Ta tuli 1919. aasta kolmekuningapäeval meile. Varandus oli kahe suure kirstuga ühes võetud.”

Kui punased juba õige lähedale jõudsid, tahtnud Anton oma kraami lakka heinte alla ära peita. Kirstud olid aga väga rasked ning pererahvas kartis, et lagi kukub sisse.

“Kolm aastat olid nad meil, siis läksid Tallinna või Kehra kanti või kust Eduard Viiralti ema Sophie pärit oli. Isa Anton suri 1933. aastal, ema Sophie elas ka suure sõja üle.”

Viiralti emast on Robert Volgil jäänud mulje kui saksikust naisest. “Eks ta mõisa antvärgi tütar olnud. Rohkem rääkis saksa kui eesti keelt.”

1921. aastal sündinud Robert Volk neil kordadel, kui Eduard Viiralt Vabadussõjast tulles maal tädi vaatamas käis, oma kuulsa sugulasega kokku ei puutunud. “Täismehena õnnestus siiski oma silmaga ära näha,” ütleb ta. “Kohtusin Eduard Viiraltiga 11. märtsil 1944 tema korteris Tartu maanteel.”

Jutuajamisel oli põhiteemaks olnud pommitamine. Viiraltil oli hea meel, et tema ateljee Vabaduse väljakul kannatada ei saanud. Ning et ta graafilised lehed trükikojas puutumata jäid. Räägiti ka sugulastest.

“Mäletan, et sinna tuli ka Alfred Rõude. Viiraltil oli võimalus korraldada oma näitus vist Austrias, Itaalia piiri ääres. Tahtis mindki sinna ühes võtta, aga ma ei saanud – olin Saksa sõjaväes. Aprillikuus ta siis sinna läks ning enam tagasi ei tulnudki.”

Ah see pesakast!

1944. aasta septembris sõdis Robert Pitka-poisina Tallinnas. Pärast sõda varjas end paar aastat metsas. “1946. aasta septembris magasin Kabalas kalda peal põõsa all, kui une pealt võeti kinni. Kuna ma midagi teinud polnud, sain 1948. aasta jaanuaris lahti.”

Saksa sõjaväe mineviku pärast Robert Volk kunsti õppima ei pääsenud, kuid oli 14 aastat kuulsa Anton Starkopfi ateljees õpilaseks ja abiliseks. “Kuni 1966. aasta vana aasta reedel kukkus Starkopf kokku, ja oligi valmis.”

Robert Volk peab end siiski kivi- või kujuraiduriks. “Steinmetz, nagu sakslane ütleb! Olen näituselgi esinenud.”

Meenutame Taaveti-Hansu talumaja otsas nähtud pesakasti. “Ah see pesakast! See on minu tehtud,” ütleb Robert Volk. “Tegin selle 78 aastat tagasi, olin siis kümneaastane. Lakkisin teise veel ära, nii et ükski lind ei tõstnud kaheksa aastat oma jalga sellesse, enne kui lakihais ära kadus.”

Maalehe aastaraamat – asendamatu abiline!
Tellida saab siit

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare