Eesti luule kallal rassib Jürgen Rooste
Telesaadete vaadatavuse arvud näitavad, et ETV spordiuudiste (nende, mis kl 21 AK järel näidatakse) jälgitavus on tõusnud. Kas asi on selles, et meie meeste suusk MM-võistluste lähenedes üha paremini lippama hakkab? Ei, pigem seetõttu, et spordiuudiste naabrusse kolis uuest aastast luulesaade, kus autorid ise oma loomingut ette loevad. Saadet toimetab Eesti viimase aastakümne üks luuletähti ja kirjanike liidu projektijuht Jürgen Rooste.
Luuletajaid üha rohkem
"Eestis pole kirjaliku kultuuri ajaloo jooksul olnud nii palju tegutsevaid luuletajaid kui praegu," väidab Rooste. Ka raamatukaupluste riiulid on luulekogudest pungil. Võime uhkust tunda - oleme laulurahvas ja lisaks ka luulerahvas.
Paraku pole Eesti kirjarahvas juba pikemat aega eraldi saates teleekraanile pääsenud. Nii ei tea me sootuks, kuidas värskemad poeedid ja poetessid välja näevad ning millise häälega nad oma hingekilde loevad. Nüüd on telemaja uks kirjanduse ees lahti ja aasta jooksul tuleb ekraanile 36 luuletajat, igaüks kümnel korral.
Miks just 36, mitte 360? Sest eesti rahvas on parajasti nii väike, et iga päeva jaoks aastas elavat luuletajat välja panna ei ole. Teiseks oleks 365 luuletaja ülesvõtmine teletegijate jaoks liiga suur koormus. Kolmandaks ei jäta avalikkusele tundmatu näo (sest valitute hulgas on ka selliseid) hetkeline läbilibisemine püsivamat jälge vaataja mällu. Kui aga ta kümnel korral rahva ette astub, võime rääkida juba "tegijast".
Jürgen Rooste tunnistab, et valik, kes aasta vältel ekraanile pääseb ja kes mitte, oli keeruline. Sest valida oli nende seast:
- kes juba aastakümneid tagasi end kuulsaks kirjutasid, aga viimastel aastatel pigem vaikivad;
- kes just viimastel aastatel sädeledes põlevad;
- kes ise ekraanile kibelesid;
- keda pigem veenda tuli;
- kes luulesaatest kuuldes taas sulepea haarasid;
- kes oma peast haarasid, kurtes selle üle, et toimetaja nende andest külmalt mööda läks.
"Valisin need luuletused ja luuletajad, kes tundusid põnevad," tunnistab Rooste. "See aga ei tähenda, et mitmeid maiuspalasid järgmisteks aastateks ei jäänud."
Mõiste "järgmised aastad" on küll üsna ebakindel väljend, sest pole kindel, kas luuleminutid aastal 2010 jätkuvad või et neid toimetab just Jürgen Rooste. "Kindel on aga, et see luuleaasta teles on veidi ka minu nägu."
Ukse praokile jätab toimetaja nendegi jaoks, kes kirjandusilmas alles soovivad endale nime tegema hakata. "Nemad võiksid ekraanile jõuda läbi konkursi, kuhu saadavad posti või meiliga mõne luuletuse," pakub Rooste välja tuleviku tarvis. "Päris vaba mikrofoni aga teles korraldama hakata ei tahaks."
Vaataja on teleluuletused omaks võtnud, seda tõestavad nii vaadatavuse numbrid kui ka inimesed, kes Jürgen Roostet kohates temaga saatest rääkima hakkavad. Niisugune vastukaja lubab kõrvale heita ka mitmed üldlevinud hirmud, et luule:
- pole telelik;
- on keeruline, mitte kõigile mõistetav;
- kannab pigem sünget, depressiivset meeleolu;
- on eestlastest kaugenenud.
"Kui jätta kõrvale need paar aastasada, mil eestased on luulet kirja pannud, ongi see olnud ju suuline," väidab Rooste. "Miks ei võiks siis praegu jälle nii olla?"
Samas polnud luule teekond telesse sugugi nii loomulik. "Seda ust on juba väga kaua rammitud," tunnistab Rooste. Plaani hakati pidama aastal 2001, toeks tõsiasi, et soomlaste ekraanidel on lausa mitu kirjandussaadet.
Koos Juku-Kalle Raidiga aetud asi aga lõppes sellega, et Raidile endalegi ei jätkunud enam teleaega. Edasi mõeldi mitme saate jagu mõtteid valmis koos Doris Kareva, Asko Künnapi ja teistega. Vastupidiselt ootustele aga kadus saates "OP!" olnud kirjanduslõik, taandudes taskuraamatu soovituseks.
Jürgen Rooste mullustel, koos Jan Kausi, Karl-Martin Sinijärve ja Mariina Mälguga peetud plaanil oli aga õnn teoks saada. Veelgi enam: eetris ollakse ühel parimal ajal võimalikest.
Nägude ja häälega ajalugu
Saate teoks ja tõeks saamise rõõmuga samaväärne on Rooste heameel selle üle, et sünnib omalaadne eesti luule arhiiv - nii suur hulk poeete saab ühel ajal üles võetud ja plaadile jäädvustatud.
"Paljudest neist pole üldse mingeid ülesvõtteid," nendib ta. "Lisaks saame seda materjali kasutada näiteks mõne dokumentaalfilmi tegemisel."
Autorite võimet oma loomingut esitada peab Rooste väga heaks. "Tõtt-öelda ei armastagi ma eriti seda, kuidas näitlejad luulet loevad. Jääb tunne, et nad teavad juba ette, kuidas seda teha tuleb."
Tele puhul pärsib mitmeid poeete aga kaamerakartus. Toimetajat ennast ei hoia ekraanile tulemast hirm kaamera ees, vaid tunne, et esinejana saatesse tulek oleks lihtsalt ebasobiv. Ning Jürgen Rooste jääb selle arvamuse juurde isegi siis, kui Karl-Martin Sinijärv selle häälekalt ümber lükkab.
ARVAMUS
Karl Martin Sinijärv:
Mulle meeldib, et saatel on ühtne raam, keskkond, mille sees autorid eri tekstidega. Kindla formaadiga harjunud vaatajatel on lihtsam iga luuletajat ja tema loomingut hinnata. Mis aga puutub sellesse, et igal päeval võiks üles astuda üks luuletaja, siis nii väike rahvas oleme me küll, et 365 elavat luuletajat meil korraga välja panna ei ole. Kui me otsime nii suurt hulka inimesi, kes kunstiks liigituvat teksti on suutnud luua, peaksime ka oma väärikad surnud kaasa arvama. Eesti Kirjanike Liiduski pole kolmesadat inimest, kuigi sinna kuuluvad ka kirjandusteadlased ning tõlkijad.