Hetkel pole ma küll Islandil. Teen Hiiumaal kodutalu köögis oma külalistele süüa.

Kui põhjustest rääkida, siis sai Eestis äritegemisest ühel päeval villand. Kaua sa kannatad...

Mis äri see oli?

Tõin rahvale kummist asju.

Mis asju?

Neid, mis lapsi ei lase saada. Ja haigusi ka.

Lambasõnniku põletamisel saadud tuhas pool aastat laagerdunud ja siis keedetud pardimunad.
Räägime parem Islandist.

Räägime.

No vaat, mis puutub tuulepealsesse maasse, siis seal elamise põhjus pole kindlasti tuul. Ennekõike ikka inimesed. Sain sellest aru juba seal olemise esimesel päeval. Too abivalmidus, kõik selleks tegemine, et sa end võõramaalasena seal tõeliselt hästi tunneksid.

Ehk tuleb see sellest, et Islandil polegi kunagi suurt hulka võõramaalasi päriselanikke ahistamas olnud.

Kindlasti sellest ka, kuid NATO omaaegne sinna maandumine tekitas võõristust küll. Enamik elanikkonnast oli lausa vastu.

Kui ikka 50 000 sõdurit ühel päeval su väikese saare peal ringi uitab, lisaks veel lennukid, paneb mõtlema küll.

Tegelikult on islandlane tore inimene. Veel paar aastat tagasi võeti teda ilma peal ikka kui fenomeni, eduka riigi esindajat, majandusmudeli ideaalriigi kodanikku. Noh, siis tuli see krahh, mull lõhkes.

Miks õieti?

Eks kõik need odavad laenud ja muu... Liialdan muidugi, aga kui inimene oli õhtul seriaali lõpuni vaadanud, siis hommikul ta läks ja ostis uue teleka.

Pärast majandusmulli lõhkemist olid paljude õuedel luksus­džiibid, millest omanik iga hinna eest lahti saada tahaks, aga ei saa – keegi ei osta. Nii nad nende miljoniautodega sõidavadki kirikute vahet, saama sotsiaalabi ja tasuta riideid. Kurioosne, aga tõsi.

Samas on sedalaadi autod saarel eluliselt vajalikud (iseasi, kas nii luksuslikud), mitte nagu Tallinnas – eputamiseks. Õnneks saab nii riik kui rahvas olukorrast aru. Ma ei tunne kedagi, kes tunneks kedagi, keda oleks praeguses olukorras seal oma majast välja tõstetud või kelle kallis džiip oleks sundvõõrandatud. Mis kasu oleks sellest pangal või muul kontoril? Nii nad siis sõidavadki. Ja elavad.

On siis ikka tunda ka, et tegu on Euroopa vanima parlamendi loojarahvaga?

On ikka küll. Islandlane on oma mineviku üle uhke. On väga kaua ja üsna üksi vastu pidanud seal keset Atlandit. Sellepärast on praegune euroliitu astumine neile üsna valuline. Oleks normaalne majandusaeg, ei saavutaks referendum iialgi enamust, aga surutis annab tunda, linnades eriti, ja see otsustab asja.

Reykjavíkis koos eeslinnadega elab üle poole kogu saare elanikkonnast. Neile on see ellujäämise küsimus. Maainimesele, kes oma talus elab, on too euroliitu astumine sügavalt… (nimetab venekeelse, äärmist ükskõiksust väljendava sõna).

Räägime teist ka. Läksite sinna tööle päris mitu aastat tagasi. Kui mitu?

Läheb kümnes. Kümnes õppeaasta.

Õpetate? Võõras keeles võõrastele lastele. Mida?

Muusikat. Pille. Peaaegu kõiki instrumente peale viiuli ja tšello.

Kõva mees! Kiitke ise end ka natuke.

Ei oska ja ei taha. Pealegi ei ole seal ühtegi eestlast, kellega rahul ei oldaks. Me oleme ju kõik seal nii-öelda nõukaaegse muusikakoolitusega. Mis tähendab, et kui sa harjutada ei viitsinud, visati sind koolist lihtsalt välja.

Eks me püüa kaudselt kõike seda seal ka toimetada, ainult ilma selleta, mis mulle endale juba tol ajal ei meeldinud. Minu õpilaskond on pigem fänni­klubi, õpetaja on õpilase sõber. Kui minu tunnis keegi lobiseb, las siis karistab teda pigem teine õpilane, mitte mina. See toimib.

Kuidas lõpetaksite lause, mis algab sõnadega: ma loodan, et…

…loodan, et see on minu viimane sealne aasta.

Mitmendat korda seda ütlete?

Nüüd juba kümnendat.

Ilm olla Islandil kuuldavasti üsna närune.

Kui seal elad, harjud ära. Vihmaga on jah väheke närune, lumega on kergem.

Kuritegevus vist seevastu tüki väiksem kui mujal.

On ikka jah. Peale selle ei ole ma kümne aasta jooksul kuulnud, et mõni eestlane oleks Islandil miskit kurja kokku keeranud. Mujal juhtub meie suguvendadega seda ju alatasa.

Ausad eesti poisid seal kaugel. Muide, palju teid umbes on?

Kusagilt kuulsin, et üle 136 Eesti kodakondsusega inimese.

Elu pidavat Islandil üsna kallis olema, kas või bensiin, ehkki maa-alune tulist vett pungil.

Kui maikuus ära tulin, oli bensiiniliitri hind umbes 13 Eesti krooni, praeguseks on see tõusnud 17ni.

Miks te elektriga ei sõida – jõujaamad ju geisrite peal, justkui tasuta.

Vahemaad on pikad, akud ei peaks vastu. Kui ikka 100 km kaugusele viinapoodi tee ette võtta, ei saaks akuautoga hakkama. Ja kui veel tormivangi jääd…

Viin pidavat kallis olema, õlu samuti. Ju siis on palganumbrid ka vastavad?

Ega need teab mis üle mõistuse nüüd kah pole. Kuuldavasti olla Norras meiesuguste palgad kaks korda kõrgemad.

Norra on lähemal ka. Kas sinna ei tahaks kolida?

Ah, hakka nüüd jälle uut keelt õppima. Mulle aitab. Ja jätkub.

Olete oma võõrustajarahvast heal arvamusel. On neil mõni viga ka?

Viga? Ei teagi kohe. Ehk on see natuke imelik, et nad ootavad siiani… paremat ilma. Ja jäävadki ootama.

Aga eestlastel oleks neilt küll palju õppida. Ilus on vaadata, kuidas islandlased kevadel kõik koos lambaid välja ajavad ja sügisel jälle tagasi, ikka kõik koos. Üldse ei toimi see, et kui naabril on 100 lammast, peab minul olema 105. Toda naabrist-parem-hoiakut ei ole. Ju eraldatus on teised väärtused alles jätnud.

Kas see liigne eraldatus ja omavaheline “läbikäimine” geneetikale pole mõju avaldanud?

Tahate seda kirja panna?

Noh, jah…

Nemad ütlevad: kui pruudi va­na­isa ja peigmehe vanaema on vend ja õde, siis on see veel kuidagi talutav. Minu külas on 500 inimest ja eks nad kõik mingil moel üksteisega sugulased ole.

Pole hullu. Kui omaaegne Nõukogude välisminister Andrei Gromõko Valgevene külas algkoolis käis, hüüdis õpetaja kõiki lapsi eesnimepidi. Teate, miks?

Ei.

Rahvusroog: mädanenud haikala.
Sest kõik olid Gromõkod. Aga pööraks õige Valgevenest tagasi Islandile. See nende kuulus rahvusroog mädanenud haikala. Lollid nad ju ei ole, miks nad seda haisvat raibet näksivad?

Lehes ei jätku ruumi, et asjast pikalt rääkida. See on ajalugu. Ja harjumuse asi. Ma ei ole küll eriliselt islandiseerunud, aga kümnendal aastal, võiks öelda, tundsin tollest roast isegi väheke puudust. Tõsi, esimesed viis aastat äratas see minus tõelist tülgastust. Alla läks ainult pommis peaga – ammoniaagi lõhn tahtis ära tappa. Nüüd – usu mind – vaatan telekat, võtan seda värki kausiga ette ja söön nagu krõpse.

Head isu! Harjumuse asi. Meil on Tallinnas Islandi väljak, põhjusega pealegi. Kui palju nemad sellest teavad?

Eks me ise seal oleme ju sellest rääkinud, aga ega nad nii-öelda aadressina seda küll ei teadvusta. Praegused noored seda enam.

Tundub, et meie teismelised on samal tasandil. Ju siis on kauge kant. Muide, teil tuleb seal maa seest kogu aeg auru ja kuuma vett justkui tasuta õnnistust. Järelikult toasoe ja kasvuhooned puhta muidu.

Lugesin kusagilt, et Island on Euroopas esikohal banaanide kasvatamises elanike suhtarvu kohta.

Nii et sööte Islandil banaane?

Turul on enamasti ikka Aafrika omad, needsamad mis Eestiski.

Miks?

Ei oskagi öelda, mul teine eriala. Kohalik tomat ja kurk on ikka kallim, nagu
Eestiski.

Räägime parem sellest, milline on kõige ilusam sõna islandi keeles.

Huuh, ei oskagi kohe öelda. Oot, ma lähen küsin tütre käest. (Läheb ja tuleb.)

Mis tütre nimi on?

Roosi.

Mul ka.

Ma tean.

Mis Roosi ütles?

Jäi mõtlema. Aga mulle endale tuleb meelde pirnikook.

Perukaka ehk pirnikook.
Miks? See on ju eestikeelne sõna?

Tahate teada, kuidas see islandi keeles on?

Ikka.

Perukaka.

Soovin head isu, juba teist korda. Muide, ristiusk jõudis teie tuulepealsele saarele ka juba tükk aega tagasi. Kuidas usuelu riigis kulgeb?

Mitte just väga tähelepandavalt. Või ei ole ma ise õige tähelepanija. Meie piirkonna õpetaja käib küll minu juures klarnetit õppimas ja on tõeline džässihull, aga rahva osavõtt pühapäevateenistustest on tunduvalt loium kui aastakümneid tagasi.

Jõulude ja matuste ajal on muidugi kõik pühakojad umbes, aga see on igal pool. Kui mõnes külas on matused, ei mahu kõik leinajad pühakotta äragi. Sinna pääsevad ainult omaksed. Ülejäänud istuvad kiriku ümber autodes ja kuulavad autoraadiotest seda, mida kantslis kõneldakse.

Muidu on asi leigem. Küllap on lugu ka kirikute rohkuses. Kui ikka külas on juba kolm maja, siis on seal ka kirik.

Kuidas pealinn Reykjavík elab? On seal sama melu mis mujal maailmas?

Paraku küll. Nädalavahetuse öödel on läbu vaat et rohkemgi kui mujal. Kommunikatsioon teeb oma töö. Kogu saast võetakse sama kiiresti omaks. Kõik, mis tühjaks saab või tarbetuks osutub, lendab üle õla – küll hommikuks keegi ära koristab. Ja koristabki.

Maakohtades on asi pisut teine. Minu külas küll mahavisatud konisid ei ole.

Kommunikatsioonil ikka muud väärtused ka. Internet hoiab maailmaga ju kursis. Teid näiteks Eestiga.

Absoluutselt. Tänu kolmetunnisele ajavahele saan Eesti lehed varem kätte kui teie seal.

Väitsite, et eestlasi on te töösaarel päris palju. Kas olemegi välismaalastest enim esindatud?

Poolakaid on tunduvalt rohkem. Neil on teksti-TVs isegi omakeelsed leheküljed ja reklaamid lehtedes. Nende arvu võib tuhandetes lugeda. Vahepeal räägiti, et saare rahvastikust on poolakaid koguni 7%.

On nad siis kõik kenasti kohaliku raske keele ära õppinud, nagu teie ja te kaasmaalased?

Kes midagi õpetavad või muidu kultuuriga tegelevad, räägivad islandi keelt üsna ilusasti. Kes mujal rabavad, ei kavatsegi seda teha. Üks islandlasest tööstuseomanik, kelle alluvuses mitukümmend poolakat töötas, saatis neid muudkui keelekursustele, aga lõpuks lõi käega ja läks ise poola keele kursustele, et oma töötajatega kuidagi suhelda.

Teil keel selge ja kümme aastat Islandi elu seljataga. Kas taskus ikka meie sinine pass?

Mul on taskus mõlemad passid, aga kas sellest maksabki kirjutada. Äkki mõni ülipüüdlik ametnik tahab mingit käkki keerata.

Ärge muretsege, meie lugejad kituma ei lähe. Varsti olete meiega koos euroliidus. Muide, kumb võidab, kas Island või EL?

Kardan, et kasu saab EL. Need suured siinsed kalavarud ja 200miiline püügitsoon. Kui aga siia tulevad suvalised Türgi või Läti laevad traalima, läheb asi hullemaks. Siis on vesi kõigi oma.

Maa õnneks veel mitte. Teie islandi hobused pidavat olema mingid väiksed vaiksed imeloomad. On siis või?

On kindlasti. Nende sammumõõt on teiste omaga võrreldes täiesti teine. Jooksma hakates lülitavad sisse viienda käigu, see on neil geenides. Kui vaatad ratsutavat meest, siis on ta minek silmanähtavalt sirge, sujuv, hoopis erinev euroopa ratsutamisest.

Hea loom, kui kunagi sõjaks läheb. Aga vist ei lähe ja pole ka nagu kellegagi sõdida. Millal Island üldse sõdis?

Hea küsimus. Kas ta üldse kunagi sõdinud on. Nagu ise ütlesite – pole ju kellegagi.

Teil on maaga vedanud.

Mõlemaga kusjuures.