Pean tunnistama, et välja arvatud mõned üksikud raadiost kõrva jäänud laulud, pole ma DND loominguga siiani kokku puutunud. Ega seda ka enda jaoks teadvustanud.

Sattudes üsna juhuslikult Pärnu Kuursaali, kus DNDd soojendas folk-pop-bänd Legshakers, polnud mul vähimatki ettekujutust, mis laval edasi hakkab toimuma.

Jättes kõrvale Pärnu Kuursaali sandivõitu akustika, mis teeb iga muusika parajaks müraks, oli järgnev minu jaoks tõeline elamus. Õigemini avastus.

Ma pole kunagi eriline rokisõber olnud ja arvasin siiani, et muusikas on meloodia kõige peamine. Kuulates aga DNDd, mõtlesin, et olen seda kõike juba kusagil kuulnud… Sõpruse Puiestee, Metro Luminal? Muidugi, Viktor Tsoi!

Äratundmisele vaatamata kõlab DND muusika uuelt ja värskelt. Lihtsad sõnad, nagu fakti konstateering, suhteliselt monotoonne meloodia, ja ometi – kõik kokku on lummav. DND on osanud leida üles selle miski, mis tekitab äratundmise ja paneb kuulama.

DND muusika on nukker, isegi melanhoolne, samas helge ja jõuduandev. Must ja valge korraga, nagu nende plaadi kujunduski.

Ning pole midagi paremat, kui tuulisel ja vihmasel päeval sõita tööle ja kuulata plaadimängijas juba mitmendat korda tuliuut DNDd rokkimas “Tulede säras“:

“Majade vahel tuul justkui midagi palub. Raagus on puud, nad võib-olla tajuvad valu.”



PLAAT

DND.

“Tulede säras“.

- 13 palaga helikandja.

- Bänd: Andreas Sepp (laul, kitarr), Rainer Rob Sirel (basskitarr), Eddie Darko (kitarr) ja Raido Kits (trummid).

- Gramophone Tree Records, 2013.