Eesti puude tervendav puudutus
Mõne raamatuga on lihtsalt nii, et seda kätte võttes ja sirvides tõstab karvane kadeduseuss pead – vaat sellise raamatu oleksin tahtnud hoopis ise kirjutada. Ain Raali “Seitse tervendavat puud” on minu jaoks just nimelt selline.
Eestlased olla põliste metsarahvaste järeltulijad. Nii ollakse harjunud Uku Masingu ja paljude teiste toel väitma ning nii armastame mõelda.
Maarahva ning puude-varjuliste suhteid on läbi aegade uuritud ja mõtestatud eri vaatekohtadest – nimetagem siinkohal näiteks klassikaks saanud eesti etnoloogia grand old man’i Ants Viirese uurimust “Puud ja inimesed” (Valgus 1975, Ilmamaa 2000) või Hendrik Relve soliidset ülevaadet “Põlispuud” (Koolibri 2003).
Jätkuvalt puudeusku
Ants Viires, kõneldes puude tähtsusest ja tähendusest eestlaste vanemas rahvakultuuris, on rõhutanud eestlase maarahva sajanditepikkust puuajas elamise praktikat – puust oli tema peavari, puust olid tehtud tema tarberiistad, halgudega köeti kuumaks suur reheahi.
Ja kuigi tänapäeval ümbritsevad meid iseäranis linnaruumis tehis- ja sünteetilised materjalid ning paljud lapsed kasvavad üles, nägemata kuidas päris ahjus päris tuld alustatakse-läidetakse, näikse enamik eestlasi olevat jätkuvalt (ja õnneks!) puudeusku.
Selleks tarvitseb vaid jälgida kas või (linna)inimeste reaktsioone, kui avaliku arutluse alla tuleb mõne linnapargi renoveerimine või põliste alleepuude nooremate vastu väljavahetamine. Puud ei tohi surra, puud peavad kestma üle aegade Assamalla!
Rahvusromantiliselt meelestatuna oleme harjunud kujutlema “vana eesti talu” rohelusse uppununa, põlispuudest ümbritsetuna.
Ja kas mitte just seetõttu ei tekita linnadetagused uusasumid või nn põllukülad tänapäeval meis teatavat tõrget, et nad asuvad lagedal väljal ja tunduvad seetõttu “alasti” – majade ümber puuduvad suured puud ja lopsakad, hooldatud või juba metsikuks muutunud kunagised hoole ja eelläinud põlvede armastusega rajatud ilu- ja tarbeaiad, mis annavad tunnistust rohenäppude põlisasustusest ja elulaadi traditsioo-
nilisusest.
Ain Raal on raalinud Eestis kasvavate puude hulgast välja seitse olulisemat − kaks okas- (mänd ja kadakas) ning viis lehtpuud (kask, paju, pihlakas, pärn, tamm) −, kellel on lisaks eelnimetatud praktilis-esteetilis-emotsionaalsetele rollidele veel üks tänuväärne omadus: nende juurest tasub abi otsida tervisehädade või tõsisemate haiguste puhul. Diskursuses “eestlane ja puu” on see igati tervitatav vaatenurk.
Selle raamatu tugevus ja usaldusväärsus võrreldes teiste taimraviraamatutega, mida nüüdisajal ilmub nii tõlkeraamatutena kui arvukate kohalike autorite sulest, on autori professionaalsus.
PhD Ain Raal on ameti poolest proviisor, ravimtaimede uurija, kes rahvameditsiinis levinud arusaamisi ühe või teise taime arvatavast kasulikkusest ühe või teise haiguse tervendamisel täiendab kaalukate teadusmeditsiinliste uuringutega.
Autori kommentaarid rahvameditsiinist pärinevate arvamuste kohta, milleks üht võis teist droogi on tarvitatud, on argumenteeritud ja põhjendatud. Kuigi taimravi peetakse üldiselt ohutuks, kinnitavad droogide kliiniliste uuringute tulemused, et ka taimedest valmistatud ravimite tarvitamise puhul tuleb arvestada võimalike vastunäidustustega.
Lisaks saab lugeja asjatundlikku teavet, kas üldse ja kui, siis kuidas on mitmed teised meditsiinisüsteemid või -koolkonnad (näiteks Aasia meditsiin, homöopaatia, aroomteraapia) pidanud võimalikuks kasutada nimetatud puid ravi- või üldist toonust tõstval eesmärgil. Ka horoskoobisõbrad/-sõltlased saavad oma doosi kätte.
Omad fotod
Kuid akadeemilisusest hoolimata ei ole Raali raamat tervendavatest puudest kohe kindlasti sarjast “kuiv ja igav”, kaugel sellest. See on ajatu ja faktiküllane kultuurilooline väärtlugmine seitsmest Eestis kasvavast puuliigist, mida ilmestavad ja illustreerivad autori enda tehtud fotod.
See, et autorile on looduse ja puude jaoks antud keskmisest terasem (kaamera)silm, on mulle ja paljudele teistelegi, keda loodus kutsub, juba ammu teada. Maavalla Koja kuvavõistluselt on Ain Raal noppinud kõrgeid kohti ning siinkirjutaja raamatu “101 Eesti pühapaika” parimad fotod on teinud samuti Ain Raal.
Raali käsitlus tervendavatest puudest on vajalik (ent teadusringkondades paraku tänamatu!) ja kvaliteetne ning eeskujulik näide emakeelsest distsipliinideülesest teaduse populariseerimisest.
Veetsin õdusa õhtupooliku tervendavate puude seltsis. Ja kuigi paljud neist puudest, mida raamatus kirjeldati, olid mullegi isiklikult tuttavad, sain nende varjatud väärtustest teada nii mõndagi uut. Uskuge, puudega on tore olla!
“Seitse tervendavat puud. Kadakas, tamm, kask, pihlakas, mänd, pärn ja paju”.
Ain Raal.
Tartu Ülikooli Kirjastus 2012.
407 lk.
