Eesti sopakate hiilgus ja viletsus
Eesti on igas mõttes pisikene, ka kirjanduse mõttes – kuigi mõttelt suur, ei anna meie tiraaže võrrelda inglise, hispaania või aasia kirjanduse omadega. See aga tekitab mõneski eesti loojas n-ö vanema venna-õe kompleksi. Temal on midagi suurt ja ilusat, ma tahan ka! Kõige paremini müüvad aga kaheldava väärtusega tekstid, kõikvõimalikud naistekad, ulmekad, fantastikad, seepärast kipuvad eesti autorid neid jäljendama. Kuulsus, kiirus ja raha käivad teksti sügavuse ees.
Fännikirjanduse fännid
Muinasjutud on alati moes olnud ja vaevalt need kunagi moest lähevadki. Paljud filmid baseeruvad mingil lapsepõlvest tuttaval lool, olgu Tuhkatriinu või klassikaline kangelaselugu.
Kaasaegse muinasjutuvaimustuse näiteks võiks ju tuua J. R. R. Tolkieni “Sõrmuste vennaskonna” ning “Kääbiku” järgi tehtud filmid, ja Tolkieni eeskuju on murdnud ka (eesti nooremasse) kirjandusse. Paljud, eriti algajad autorid matkivad eesolevat skeemi – hiiglaste ja päkapikkude maailm, kus hea võitleb kurja vastu, on müüdilisi (s.t müüditaolisi) või müütilisi kuningaid, sõrmuseid ja hulgem muud taolist.
Mida pikem ja eepilisem lugu, seda parem. Erinevalt aga noortest matkijatest oli professor Tolkien tuttav vanade skandinaavia ja germaani legendide ning keeltega, miska jäävad seesugused järeleaimamised lihtsalt aimduse tasemele ning sügavama tähenduse järel pole neis mõtet tuhnida.
Teises, aga sarnases muinasjututuules liiguvad vampiiri- ning libahundijutud, aluseks Stephenie Meyeri “Videvik”. Eriti noorematele ja naissoost autoritele mõjuvad innustavalt romantilised lood tavalise tüdruku ning vampiiri armastusest. Kuna Meyerit on raske nimetada tõsiseltvõetavaks kirjanikuks tekstide lameduse ja läbinähtavuse tõttu, jäävad ka eestikeelsed variandid samadel teemadel pigem kitsalt “tiinekakirjanduseks”, paremal juhul lahterduvad musta huumori kategooriasse. Orgu ei saa kopeerida nii, et välja kukuks mägi.
Lisaks moodsatele muinasjuttudele müüvad meil ja välismaal muidugi seks ning vägivald, mida rohkem ja värvikamalt, seda parem. Ka E. L. Jamesi seksitriloogia “Viiskümmend halli varjundit” on tegelikult n-ö fännikirjandus, kuna James matkis algselt Stephenie Meyerit, olles kasutanud esimestes variantides Meyeri tegelaste nimesidki.
Seetõttu on eesti autori Mia Leelo Kanarbiku erootiline romaan “Tubli tüdruk” kurioosum – see on fännikirjanduse fännikirjanduse fännikirjandus.
Lihtsa kirjanduse kujul saab hulga politseinikke, peata laipu ning joomist kätte Kivisildniku ja Anmanni karmis stiilis krimkast “Visa hing Kilingi-Nõmmelt. Legendi sünd”. See on lobe lugemine (kui selline kirjandus peale läheb), ent mitte lobe lodevas mõttes.
Kivisildnik on piisavalt sarkastiline, et Marlowe’ stiilis võmmiloole vint seitse korda peale keerata. Aga sarnasusi Kanarbikuga on – mõlemad on lihtsad lugemised, tegelased kahemõõtmelised ning põhirõhk loo jutustamisel, mitte inimhinge viiekümne või rohkema varjundi avamisel.
Kuidas sopakas ära tunda? Tavaliselt on see pehmete säravate kaantega, tõlge vigane, kirjeldused puuduvad ja lugu hargneb võimalikult kiiresti, et lugeja ära ei väsiks.
Võrreldavad filmikunstiga – tavaline sopakas saab nagu filmgi paari tunniga läbi (seetõttu kirjutatakse menuk sageli triloogiaks, et müüa kiiremini, kaugemale, kõrgemale). Lugemise mõnu, lugemise meditatiivne pool on aga puudu. Kirjandusena vilets sopakas on hiilgav varjuteater, valge ja must, tegelased kontrastsed vonklevad varjud, kelle sisse ei näe muidu kui vaid nende tegevuse kaudu.
Asotsiaalne kirjanik
Miks siis nii agaralt järele aimatakse, kui väärtust pole? Eks ühelt poolt vaimustus lihtsast ja armsast loost, teisalt küllap ka kuulsuseihalus – ehk tehakse minugi raamatu järgi film ja ma saan rikkaks. Mõni eesti noorem autor on hakanud oma tekste inglise keeles kirjutama, et lugejaskond laiem oleks.
Eestis on kirjanik pigem mingi pool-asotsiaalne olend, kes normaalset tööd teha ei taha või ei oska, läänes on Meyer ja Potteri lugude autor Rowling aga staarid ja miljonärid.
Ei saa noorele ja ambitsioonikale kätt ette panna, ta murrab ikka läbi, aga neid tendentse jälgides eesti keele ja meele pärast südant valutada võib ikka.
