Eesti tunne Doris Kareva valiva pilgu kaudu

Igaühel on oma Eesti, igal ajastul on oma tundetoon. Üle 400 laulu ja luuletuse on põimitud omamoodi kirivööks, milles keerdub lahti Eesti lugu. Nõnda seletab luuletaja Doris Kareva lahti oma äsjakoostatud kogumikku “Eesti tunne”.

”Eesti tunne”

Koostanud Doris Kareva.

422 lk.

Rahva Raamat.

See polevat niivõrd pidupäevateos, pigem kogumik igiomasest, mida lapata ikka ja jälle, leida hingetuge rõõmsamatel ja raskematel aegadel, ütleb kogumiku “Eesti tunne” eessõnas Doris Kareva.

Nõnda lappasin isegi sellest tundest rohkem teada tahtes. Poole peale jõudes tekkis soov pliiats leida. Ei, jumal hoidku, mitte sellepärast, et ise luuletama hakata. Pigem et teatud lehtedele väike märk maha panna, et siis järgmisel päeval juba vana tuttav üles leida ja valjusti iseendale ette lugeda. Sain kokku väga mitu märki. Lugege teie ka. On Eesti tunne? On küll!

***

Kui…

Vihm nutab

Pihlakad kahvatavad

Punase hämaruse maal

Aga varesed saavad valgeks

Ja laulavad ühte laulu…

Nõnda kirjutas kunagi Kalev Kesküla ja natuke maad edasi torkab silma, kõrva ja sügavamalegi Kalju Lepiku hoiatav proloog:

Ta tuli õhtul, silmad maas

Ta oli muld, ta oli laas……

…Me pidulauas viimses reas

ta aralt istus meie seas

ja ükski meist ei tundnud

teda.

Te küsite nüüd: keda, keda?...

Siis küsib Leelo Tungal oma kodu kohta:

Mis seal siis on –

Üks paju,

Üks kustumas jõgi,

Üks väsinud maja,

Üks lumiste takjate ala,

Katki pole tegelikult midagi, kuni me endi üle muiata suudame. Ükskõik siis kui mõru muigega.

Üks katkine trepp,

Ja kaugenev mets –

Kõik…

Kõik.

Ja Lauri Sommer tõdeb:

Olen millimeetri kaugusel

Neist, kes saja aasta eest

käisid

Sauna, aita, pesukööki, tarre

Neilgi paljad jalad…

Siis komistan jälle Leelo Tunglale, seekord ta harvaesineva iroonia tõttu:

Õrn nightingale, kus tõttad sa

Sel lahkel lehekuul?

Kas mõisa aias hõisata

On enne õhtut cool?

Kas laulad veel: too piits,

too piits

Või tõlgiks palud parti?

Go, lazy girl, to beach,

to beach

Seal ruulib summer party.

Pisut edasi viitsib ta lausa uudissõnaga maha saada:

Sind ma tahan armastada

Naerdes läbi pisara:

Sa mu valge

Sa mu malbe

Talveräänne Isamaa!

Doris Kareva ise on end raamatus kahjuks vähe esindanud, see-eest saame teada, kuidas tema sees emakeel laulab:

Sulinal, vulinal,

Helinal, kõlinal,

Suminal, kuminal,

Pominal, üminal,

Kohinal, sahinal,

Vuhinal, tuhinal

Elab ta sinu sees.

Pisut edasi deklareerib Arno Vihalemm:

Ma mängin oma pilli peal

Ja minu pill on keel

Mu kandlel on üksainus keel

Ja see on eesti keel

Nõukogude ajal pikalt põlu all olnud luuletusedki lubavad ennast nüüd vabalt lugeda, kas või Visnapuu oma:

Nii ilus on surra, kui oled noor

Nii päikesen magama minna.

Doris Kareva ise on end raamatus kahjuks vähe esindanud, see-eest saame teada, kuidas tema sees emakeel laulab.

Su ümber on sõprade leinai

koor,

Sa nende südamen igavest

noor,

Said ruttu ju jumala linna…

Kui Ameerika eestlasest kontrabassivirtuoos Ludvig Juht Rootsi eestlastele esinemas käis, kirjutas Kalju Lepik sellestki, aga mõistu:

Õhtu tulekul suleti uksed

Ja tuled surmati lees.

Raagus kase all viiulit mängis

Külarahvale pillimees

Hallist sügisesajust kostis

Kurbkaeblikku viiulihäält

Jäid külas suletuks uksed,

Ainult kodutud tulid mäelt.

Seisid paljapäi hallis sajus

Musta madala taeva all

Ja laulsid mehega kaasa

Kodust punaste pihlade all…

Aga tema “Aktus” ei vaja mingit mõistujuttu:

Kord aastas vesised silmad,

Kui Under on aktusel loet.

Jah, rõsked on Stockholmi

ilmad…

Ja segane maapao poeet.

Siinpool raudset eesriiet laulsid omad mehed omasoodu, näiteks Juhan Viiding:

Mu rahvus: eestlane

Ja sugu: mees

Ma olen sündinud ENSV-s

Pisut edasi küsib ta:

Kes puid ja põõsaid istutab?

Sa vaata, Juhan, seisata

Puud pühad on. Ja iga päev.

Puid pühadeks ei heisata.

Või Ott Arder:

Sirel on õitsenud ära

Ära õitseb jasmiin

Meie ei lähe ära,

Meie elame siin.

Ja Viivi Luik:

Tallinn üleval, ent allpool

ääres Valga

Keskel külmad suved,

Paas ning savimuld.

Rahvas välja maksab

tulehoidja palga,

Muidu see jääb nälga

Ja ei teegi tuld

Sest nagu nendib Paul-Eerik Rummo:

Ja armastada ja luuletusi

kirjutada

Saab lõpuks igal pool

ja lõpuks

Ära ei ela sellest kuskil.

Mis ei takista tal näiteks lammastest edasi luuletamast:

Mille eest me võitlesime.

Ei me olegi. Mis nüüd meie.

Tasaselt on elugi käinud siin

tasasel kõval karjamaal.

Kadakate pügamine, see

on olnud me tegemine,

Ja mida puhtam on me vill

tandrite mudast ja tolmust,

Seda suurem, seda suurem

on meie au.

Põgus kretiinsusvärving

pilgus, vahime otse

Igavikku läbi sogase

ajaloovoo…

Huvitav, keda ta küll lammaste all silmas pidas?

Samas jällegi üks Paul-Eerik Rummo vaimukamaid ja lühemaid luuletusi:

Miks ma end ära ei tapa

Ei taha.

Ene Mihkelson läheneb seevastu elamise valule teise kandi pealt:

Ma ei jõua talu pidada

Müün talu maha

Kui ma elada ei jõua

Kelle ma siis maha müün

Osta sina mu lapsepõlv

Osta mu noorus

Vanaduse saad niisama.

Nõnda küsib Andres Ehin:

Mis asi see sädeleb läbi udu

Tuhmilt tilkuva ja kõledalt

kurva

Männimetsa all –

Nõia sitahunnik või vaskuss?

Kaur Riismaa apelleerib:

Sõjakangelased kemmergus

Eilsed, tänased ja homsed

Naela otsas.

Ja Mari Vallisoo jätkab teemat:

Kae kungla rahvast!

Kaenlas saed,

Läks metsast tooma seeni.

Aga lahke laas oli lahkunud

Ja tammik teabkus tammunud

Ja püha hiis oli pagenud

Ja sukapaela siduma

Ei jäänud mitte keegi.

Vaid Vanemuine vehkis sääl

Veel kannelt viimse keele pääl

No nüüd on katki seegi.

***

Katki pole tegelikult midagi, kuni me endi üle ikka muiata suudame. Ükskõik siis kui mõru muigega. Raamat seda mõru ja mahedat täis. Magedat õnneks mitte.

Siiras kummardus Doris Karevale nende kokkukirjutamise eest.

Julgen lõpunäitena tsiteerida teda ennast, aga üldse mitte sellest kogumikust. Kusagil on ta kirjutanud:

Kunstil on üksainus huvi:

Näha, kuis Vabadus tantsib.

Doris Kareva: see raamat ei ole esindusalbum, pigem igaühele lappamiseks

Valikuid teha on alati raske, eriti sel puhul, kui miski valituks jääbki, näiteks trükisõnas. Valija on justkui otsustaja, vaat et kohtunikki.

Doris Kareva, kui palju aega võttis “Eesti tunde” kokkupanemine?

Jah, igal juhul tuli läbi lugeda, täpsemini üle lugeda kogu eesti kirjandus, aga ma loen õnneks kiiresti, pealegi olid mul mitmed luuletused ka meeles, nii et tühja koha pealt ma peale ei hakanud.

Kust raamatu koostamise idee?

Ettepaneku tegi Rahva Raamat, Rain Siimeri isikus. Esiotsa ma kõhklesin, kuna selliseid antoloogiaid on viimastel aastatel ilmunud õige mitu, kõik väga sisukad ja omanäolised. Ma ei olnud kindel, kas on mõtet teha veel üks samasugune. Siis leidsin, et koostan pisut teistsuguse. Rääkisin kirjastusele oma mõttest ja see paistis neile meeldivat.

Kas võtsite ka autoritega (kellega muidugi võimalik oli) ühendust?

Sellega tegeles kirjastus. Mõnelt üksikult küll küsisin abi, kui raamatukogudest ei olnud võimalik tema raamatuid leida.

Kaante vahele on jäänud ka mõned vähetuntud, hea küll, harvaesinevad loojanimed.

Jah, see raamat ei ole ühelgi juhul esindusalbum, peaks pigem olema mõeldud väga laialdasele lugejale. Seal on harrastusluuletajaid, kes on elu jooksul suhteliselt vähe tekste kirjutanud, seal on laulusõnu ja muidugi klassikat.

Kuni Eesti hümnini välja… Kas jõudsid teieni ka mingid arglikud solvunud noodid neilt, kelle tundeluule kogumikku ei mahtunud?

Minuni need ei jõudnud, aga kindlasti on neid, kelle puhul mul endal väga kahju on, et nad välja jäid. Küll on aga tulnud liigutavaid ja üllatunud tänusõnu. Raamatust jäigi välja umbes poolsada luuletust, aga kui see teistele silma ei torka, siis las ta olla…

Millega ise praegu tegelete?

Kavandan küll mõttes järgmisi töid, aga hetkel natuke puhkan.

Olen oma ülevaates kõige viimasena sisse toonud imelühikesed luuleread, mis kuuluvad teile endale ja mis mulle meelde tulid ühel tuulisel päeval Vabaduse platsil omaalgatuslikku tantsupidu jälgides. Kindlasti oskate arvata, millist luuletust ma tegelikult silmas pean.

Jah, see pärineb mu luulekogust “Perekonnaalbum”, mis sisaldab neljakümmet värssi. Kõik kirjutatud enam-vähem ühes vormis, kus tegutsevad mõisted või omadused.

Just see mul seda “tantsupidu” vaadates peas vasardaski.

Ei ole selle peale mõelnud, aga mäletan hästi, kui rõõmustav oli endalgi seda kogeda, et vaatamata paduvihmale läksid noored inimesed ja tantsisid.

On teil veel lisada midagi “Eesti tundele”?

Juhin ehk tähelepanu, et mõnes mõttes moodustab raamat “Eesti tunne”ühe terviku pisut varem ilmunud koguga “Unes nägin ma Eestimaad”, mis koosneb ligi kahest tuhandest kohanimest … ja mitte ühtegi muud sõna.

Kokku peaks minu meelest saama nagu kaks pilku Eestimaale, teiste inimeste sõnade läbi või olemasolevate nimede kaudu.

Sellele vaatamata mõjub kogumik “Eesti tunne” ka eraldiloetuna täiesti loomingulise elamusena.

Mul on sellest hea meel.