Eesti verd teadlane Alexander Theodor von Middendorff võttis esimesena kasutusele sõna "külmapoolus"
Koos eesti rahvusliku liikumise isa Johann Voldemar Jannseniga seisis ta eesti talumeeste hariduse eest ning üritas neid kaasata Liivimaa põllumajanduspoliitika kujundamisse. See oli vastukarva eesti rahvusliku liikumise suurkujule Carl Robert Jakobsonile. Vähem on teada, et Jakob Hurt õppis tänu Middendorffile loodust tundma ja kirjutas seejärel mitu loodusloo õpikut eesti koolidele.
Meteoroloogia kui teadus sündis 19. sajandi algul Saksamaal tänu Alexander von Humboldtile ning Friedrich Wilhelm Dovele. Esimene võttis kasutusele temperatuuri samajooned – isotermid. Ta otsis meteoroloogilisi vaatlusandmeid, et leida merelise ja kontinentaalse kliima vahekord Maal. Teine aga analüüsis ebaregulaarseid nähtusi baromeetri ja termomeetri näitude muutustes. See viis tuule pöörlemise teooria väljatöötamiseni ja muutus ilmaennustuste arengu aluseks. 20. sajandi algul arendas Vilhelm Bjerknes neile andmetele tuginedes polaarfronditeooria.
19. sajandi geofüüsikutest meteoroloogide kõige suurem väljakutse oli usaldusväärsete meteoroloogiliste vaatlusandmete kogumine vaatlusjaamades. Polnud ühtseid standardeid vaatlusaegade ja -riistade osas ning isegi temperatuurimõõtmise skaalad erinesid riigiti oluliselt.
Pole ime, et just meteoroloogid alustasid seetõttu maailmas esimesena rahvusvahelist teaduslikku koostööd (1873). Tuli kasutada keerulisi matemaatilisi arvutusi, et muuta vaatlusandmed üksteisega võrreldavaks. Selles vallas on Tartu ülikoolis töötanud geofüüsikud kirjutanud end suurte tähtedega maailma meteoroloogia ajalukku.
Lisaks vaatlusjaamadele vajati andmeid ka sealt, kus jaamu ei olnud. Selles peitubki Middendorffi tähtsus meteoroloogia ajaloos. Näiteks Vene impeeriumis rajati 1830. aastatel Humboldti pealekäimisel kuus vaatlusjaama. Sellest oli muidugi riigi miljonite ruutkilomeetrite kohta vähe. Seetõttu oli Peterburi teaduste akadeemia korraldatud ning Middendorffi juhitud Siberi ekspeditsiooni (1842–1845) üks olulisi eesmärke koguda andmeid kliima kohta Taimõri poolsaarel. Sinna polnud seni astunud ühegi teadlase jalg. Taimõril Boganidas seati 1843. aastal üles spetsiaalne vaatlusjaam, kus reisi liikmed taanlane Thor Branth ja Middendorffi teener – esimene eestlasest maadeuurija – Mihkel Fuhrmann regulaarselt vaatlusi tegid. Need tõestasid, et Taimõr on siiski elu arenguks sobiv piirkond. Seni oli arvatud, et Taimõr on kaetud igavese jääga ja elu seal pole võimalik.
Reisi teises peamises sihtkohas Udskoi ostrogis Ohhoota mere ääres käskis Middendorff Fuhrmannil terve aasta (1844–1845) vaatlusi teha. See oli tähtis, sest lähimad regulaarsed kliimavaatlused pärinesid üle 1000 km kaugusest Pekingist.
Kliimavaatlused Põhja- ja Ida-Siberis võimaldasid Middendorffil välja selgitada, et toona asus maailma „külmapoolus“ reisi kolmandas sihtkohas Jakutskis. Tema võtab kasutusele selle termini maailma teaduses. Oma seisukohale leidis ta tuge nii varasematest kliimavaatlustest Siberis ja Jakutskis ning ka tema enda geotermilistest vaatlustest senini säilinud 116 m sügavusest igikeltsa kaevatud Šergini šahtist. Middendorffi tuleb pidada Siberi sisealadel laiuva igikeltsa esimeseks uurijaks maailmas. Ta uuris Siberi kontinentaalne kliima mõju igikeltsa tekkele ja arengule, selle geograafilist levikut ja erinevaid pinnavorme (nt. tarõnnid). Just igikeltsa uuringud tegid Middendorffi kuulsaks. Enne seda ei uskunud paljud teadlased, et igikelts saab eksisteerida paikades, kus on võimalik põllumajandus ja laiub taiga. Middendorff tõestas vastupidist. See oli oluline aspekt, miks Middendorffi mentor Karl Ernst von Baer nimetas Middendorffi ekspeditsiooni monograafiat „Siberi entsüklopeediaks“, kus leidub palju vajalikku. Nii on see Siberi uurijatele jäänud tänaseni.
