Eestis kasutatakse liiga vähe paindlikku tööaega
Komisjoni asepresidendi Viviane Redingi sõnul aitavad paindlik tööaeg ning puhkused suurendada tööhõivet ja muuta iivet jätkusuutlikumaks. "Majanduslanguse ajal aitab paindlik tööaeg inimestel säilitada oma töökoha. Me peame jätkama peresõbraliku tööturu struktuuri loomisel tehtud edusamme: mõlemad, nii paindlik tööaeg kui ka sooline võrdõiguslikkus on majanduse elavdamiseks olulised," lisas ta.
Avaldatud eksperdiaruandes „Paindlik töökorraldus ja sooline võrdõiguslikkus" esitatakse ulatuslik ülevaade olukorrast 27 Euroopa Liidu liikmesriigis ja EMP-EFTA riikides (Island, Norra, Liechtenstein ja Šveits). Aruandest selgub, et liikmesriigiti valitseb tööaja paindlikkuse osas endiselt suur erinevus. Paindlik tööaja pikkus on rohkem levinud Põhja- ja Lääne-Euroopas, samal ajal kui Ungaris, Leedus, Tšehhi Vabariigis, Eestis, Bulgaarias, Slovakkias, Sloveenias ja Rumeenias on valitsevaks traditsiooniline 40tunnine töönädal. Taanis, Rootsis, Saksamaal, Soomes ja Norras kasutatakse paindlikku töökorraldust suhteliselt palju: veidi üle poole töötajatest kasutab mingit tööaja paindlikkuse võimalust.
Probleemina mainitakse ka seda, et kuni organisatsioonides käsitatakse paindlikkust nn naiste tööajakorraldusviisina, kinnistab see pigem soolisi erinevusi, kui muudab neid.
Osaajatööd kasutatakse järjest rohkem aktiivsena vananemise edendamiseks. Sunnitud osaajatöö on oluline teema, eriti Põhjamaades, mis on viinud poliitikameetmeteni, millega püütakse luua uus tasakaal paindlikkuse ja kindlustunde vahel. Libiseva tööaja või fikseeritud aasta töötundide teema on praegu päevakorras poliitilisel tasandil (Soomes, Saksamaal ja Luksemburgis). Teatavates riikides (nagu Poola ja Portugal) on paindlik tööaeg seotud aruteluga ületunnitöö vähendamise üle. Ülevaade juhib tähelepanu ka sellele, et praegune finants- ja majanduskriis on jätnud endast selge märgi ning paindlikkust nähakse nüüd kui olulist poliitilist meedet, millega aidata töötajatel kohaneda muutuvate majandustingimustega.
