Eestis on kohti, kus kinno saab sõita kanuu või süstaga
Tegelikult asub Süvahavval Eesti vanim toimiv villavabrik, mis vajadusel töötab muuseumina ning on pärast villa hunditamise, kraasimise ja ketramise demonstratsiooni valmis ülakorrusel ka filminäitamiseks.
Pole imestada midagi, sest selles muuseumis on juba sada aastat sätitud kaameraid ja valgust, hiljem heliridagi. Püütud Lumière’i ime läbi salvestada tulevastele põlvedele kaadreid – pooleldi lavastatud, pooleldi tõeseid.
Endistel aegadel kasutatudki villavabriku ülemist saali külakinona, kuhu paar korda kuus saabus kinomehaanik villisega, koukis karbist filmilindi välja ja käivitas hirmsa mürinaga filmimasina, saalis istusid villaketrajad ja sovhoosirahvas.
“Entusiastid”
Möödunud nädalavahetusel aga pakkus muuseumiöö korraldaja ja villavabriku ning muuseumi projektivedaja Peep Tobreluts külastajatele popkorni asemel taldrikult merekivikesi ja küpsist ning esitles õhtu menüüd: ringvaateks looduspildid, seejärel 1984. aastal valminud film “Entusiastid”, teiseks pearoaks Vladimir Lebedevi (amatöör) olustikulugu Süvahavvast Põlvamaal ning ETV toodetud promoklipp “Ilus maa”. Järelroaks vaatefilm “Eesti toit” ning ilmekal häälel loetud pala “Teeme ära!” talgulugude kogumikust.
“Entusiastide” autor Alfred Rämmal on Süvahavvalt pärit. Õppis Räpinas aiandust ning töötas nõukogude ajal Rakvere kandis.
Sünnitalus elas Alfredi poissmehest vend August kuni surmani.
Alfred käis Süvahavval suviti. Teda huvitas koduküla saatus ja käekäik. 1980ndate lõpul otsustati talu maha müüa, sest püsivat elu seal polnud ning suvitamiseks jäi koht kõigile sugulastele kaugeks.
1997 läks talu taas müüki. Augustis täitubki 15 aastat, mil Süvahavval on põldu harinud ja taimi kasvatanud-korjanud Reet Pettai ja Peep Tobrelutsu pere. Taimedest valmib kuulus Süvahavva teeseeria ja maitseainete kogu.
Süvahavval käies tekkis Alfred Rämmalil mõte teha 1977. aastal loodud külakapellist film. Lugu meenutab kohati tollaseid propagandafilme külameestest-naistest, kes pillikohvrid pakivad, küla vahel lühikese proovi teevad ja Rakverre üle-eestilisele rahvamuusikapeole sõidavad.
Einar Kraut loeb pateetilist teksti külakapellist ja rahvastevahelisest sõprusest. Taustaks tantsivad kirgiisid ja grusiinid ning väledad ukraina neiud. Kaadris vuravad Zaporožetsid ja Pobedad küllakapelli muusikapalade saatel.
Tundub, et film on vändatud ilma igasuguse irooniata. Siiras, kuid entusiasmi ei kuma ei süžeest ega pildikeelest. Või vahest siiski! Vihje äkki sellele, et kultuuride lõimumises on meie tulevik.
Entusiasmi on olnud ka Peep Tobrelutsul, kes filmi digiteerimise töö ette võttis, kasutades selleks Eesti kõige profimaid jõudusid.
Kinomenüü teises loos, mis tehtud “Entusiastidest” 23 aastat hiljem, on inimesi kaadris vähem ja müra palju rohkem – kinosaali täidab harjumuspärane villamasinate killadi-kolladi. Ei mingeid pateetilisi vahepalu, ainut mehaanika ajalugu. See-eest hoolikalt üles võetud kenasti õlitatud villamasinate detailid suures ja väga suures plaanis.
Kinost ääremaal
Tänapäevased propagandafilmid, mis programmi lõppu mahutusid, nii mõjusad ja intrigeerivad polnud, aga eks neidki ole tore mõnel tulevikus toimuval muuseumiööl nii näiteks 30 aasta pärast vaadata.
Mida siis arvata muuseumist ja kinost ääremaal?
Ei mingeid puutetundlikke ekraane ega kolmetasandilisi ekspositsioone. Ei lennukeid, ei allveelaevu. Elu täpselt samamoodi nagu siis, kui Johannes Pääsuke oma esimest pildirida seadis. Ja kas ongi seda uut ja rabavat siin vaja?
Tore, et mõni asi töötab juba aastast 1890 ja vajadusel saab kinno sõita ka kanuu või süstaga. Asub ju villaveski Süvahavva ehk Viia vesiveski kõrval ja enamik Võhandu paadimatku lõpetab oma retke just sealsamas.
