Eestlus, eestlus, lase mind lahti!
Äkki komistab laulev Oliver Timmusk ja teeb näo, et ta enam ei oska. Või ei suuda. Me võime sellele hetkele anda tuhat tõlgendust, aga üks neist pole usutavam kui teine.
Mis noore lauljaga juhtus? Läksid sõnad meelest - vaevalt! Ruttas ta viisist liialt ette? Samuti vaevalt.
Nööris eestlaseks olemise vaev noore mehe kõri - küllap.
Vaev, mis ei möödu
Eestlaseks olemise vaev nööris ka meie kõri. Palju meid on? Miljon ehk. Mis on meie saatus siin maamuna peal? Olla
tapluste tallermaaks, üürikeste iseseisvushetkede kokkulugejaks.
Nii tundubki iga hingetõmme iseolemist väga valusalt väärtuslik. Nõnda väärtuslik, et me laule ei oska ka muud moodi hinnata kui sedasi, et kas nad toovad kananaha ihule või ei too.
"Koit" toob. Ikka ja jälle. Jah, see trummipõrin tundub tuttav ja võib-olla liigagi deklareeriv.
Aga kas me ei tahtnud siis deklareerida, hüüda kõigile, et meie oleme nüüd taas meie? Et meid on küll vähe ja me oleme oma pilgu sissepoole pööranud, aga sellelegi vaatamata suudame seista üksteise kõrval ja harvadel hetkedel ka käest kinni võtta.
Nüüd hoidsime taas kätest kinni ja kõigutasime end muusika taktis. Ei, "kõigutamine" on siin vale sõna. Me lihtsalt hingasime ühes taktis. Me kõndisime mõttes oma vabaduse teed, mille adumine noore laulja kõri kinni nööris.
Aga nüüd laulab ta taas. Ta on võitja, kes kohe lendab kätest pillutatuna Pärnu kontserdimaja kõrge lae poole. Kuigi tegelikult peaks lendama hoopis Tõnis Mägi, loo autor. Eesti absoluutne meister laulukirjutamises.
Neljandik kogu tipust
Tegelik Eesti meister on aga hoopis Rein Rannap, keda saatejuht Alari Kivisaare keel paindus isegi geeniuseks nimetama. Neli laulu Eesti 16 parema hulgas - see on uskumatu edu. Küllap lootis mees ehk selleltki õhtult Pärnus, et...
Aga ei. "Eesti muld ja Eesti süda," eriliselt isamaalik ja liigutav, jääb siiski teiseks. Ta ei võida, ei lammuta, ei murra, pigem võtab lillesideme, et köita sind sellega ühte, sa õnnetu Eestimaa.
Üks Kask meil kasvas lauljaks
Siiski on kõik neli Rannapi laulu esimese kümne sees. Ajalugu on tehtud, mees võiks klaverikaane kinni lüüa ja end kogu ülejäänud elu kiiktoolis edasi-tagasi õõtsutada. Vaevalt aga, et Rannap sellega rahuldub. Ta võtab klaveri ja tuleb uuesti külla, et kinnitada - parim on siiski tema!
Kindlasti oli võistluses vähemalt üks laul, mis kerkis mitte laulu, vaid laulja pärast. Jana Kask valules "Laula mu laulu, helisev hääl" nii ehedalt, et hakkasidki uskuma: see viis üks eestlaste lemmikuid on. Aga ei ole ju!
Tasuks siiski viies koht, mis pisut teistmoodi konkursi ja teistmoodi esitajate korral võinuks väga hästi kuuluda ka "Õllepruulijale". Teine laul, mille laulja kõrgemale tiris, oli Tanel Padari esitatud "Suveöö", mis end esimesena isamaalaulude vahele lausa kolmandaks kiilus.
See tõsiasi aga ei tõestanud midagi rohkemat, kui et tegelikult käis laval korraga vähemalt kaks konkurssi. Ühega leiti parim eestlaseks olemise valu kajastav heliteos, teisega aga võistlusel osalenud suurima austajaskonnaga laulja. Mida Tanel Padar kahtlemata oli. Ning mida ta ka oma esinemisest paista laskis.
Tõsi, Tanel võis saada ka nende hääled, kellele "Suveöö" meenutas neid suveöid, mis juba vähemalt 30 aastat tagasi mööda said ja mis tõenäoliselt enam kunagi tagasi ei tule.
Kuidas kuue minutiga pissil käia
Otsesaate publikul on aga peale lauljate oma silmaga nägemise veel üks eelis. Nad saavad vabatahtlikult kaotada osa oma vabast tahtest ja volitada selle telejaamale. See tähendab, et sa plaksutad siis, kui selleks märku antakse. Ja et sa saad reklaamipausi ajal pissile joosta. Või suitsu tegema.
Õnneks oli "Eesti otsib lemmiklaulu" väga reklaamirohke saade. Pissil või kiirsuitsul võis käia isegi kuue minuti pikkuste lõikudena. Siis jõudsid tagasi, jäid kuss ja ootasid, kuni eesplaksutaja alustas. Siis tõstsid samuti käed ja lõid oma plaksud.
Tõeline õnn oli aga see, et pärast lugu plaksutasime juba tõeliselt ning kirglikult. Sest olgu parimatest parimaga kuidas on, parimaid oli Pärnus kuhjaga. Nii laule kui esitajaid.
Ses suhtes on kahju, et lemmiklaul juba valitud on. Sest mille nimel nüüd veel nii palju häid kokku saaks!
Ühe uue võimaliku konkursi mõte tekkis Pärnus siiski kohe. Võiks valida "Eesti ilusaima naislaulja". Ainuüksi Pärnus üles astunud tüdrukud ja naised tõestasid, et Eesti on sellel alal maailma parim.
Et meestele samasugust konkurssi korraldada ei saa, tõestas Pärnu seltskond samuti. Aga ehk lepivad mehed " Eesti mehiseima meeslaulja" tiitlivõistlusega.
Niisuguste konkursside puhul võime ka loota, et muud tegurid jäävad tagaplaanile.
Kuigi vähemalt seekord oli väga liigutav tunda, et me hindame oma eilset ja usume oma homsesse. Et me oleme valmis käest kinni võtma ja seisma kui müür Eesti eest.
Kuni see nii on, kestab ka koit.