Elmo Nüganen: Rahvast ei tasu lollitada
Kas teie meelest on inimesed võimust ja poliitikast võõrandunud?
Praegu ei ole enam mu meelest tegu võõrandumisega, vaid tekkinud on vastureaktsioon. Inimesed hakkavad vastu, hakkavad streikima.
Tuleks selget vahet teha, et nad ei protesti Eesti riigi vastu, vaid teatud mõtteviisi, selle vastu, et meid tehakse lolliks.
Ma ei toeta ja ei kutsu kedagi üles tänavatele, aga seda tahan ma küll rõhutada, et need, kes tulevad, ei hakka Eesti lipu, vapi, hümni ja põhiseaduse vastu, vaid protestivad silmakirjalikkuse, demagoogia ja tühjade lubaduste vastu.
Kuidas teie praegust aega mõistate?
Kõik sõltub sellest, mis kandi pealt me vaatame. Kas räägime üht või teist riiki tabanud majanduslangusest. Või räägime sellest, et ühe mõtlemisviisi aeg on ümber. Äkki on tõepoolest aeg hakata mõtlema teisiti.
Maailmas on tehtud palju dokumentaalfilme, mis räägivad meie planeedist, selle tulevikust ja probleemidest. Neid vaadates on selge, et toimuva suhtes tuleb olla kriitiline.
Tajute te seda?
Ma tajun, nagu me kõik. Väga tahaks uskuda, et olukord ei ole veel päris käest ära, aga võimalik, et siiski on. Ma ei pea silmas ju ainult jäämägede sulamist, vihmametsade hävitamist, kasvuhooneefekti, CO2 meeletut paiskamist õhku, energiakriisi, fossiilsete maavarade lõppemist - see pole põhjus, see on tagajärg.
Võib-olla tõesti keegi ei tea, kus on tegelik põhjus.
Ühest vastust ei ole.
Mõned arvavad põhjuseks inimkonna liigse tarbimise. Mõned, et põhjus on hoolimatus suhtumises oma koduplaneeti. On ka neid, kes leiavad, et meid on lihtsalt liiga palju.
Kuidas aga seda kõike piirata? Kuidas näiteks öelda Eestis, et saage vähem lapsi? Pealegi olukorras, kus meie rahvas on väljasuremisohus - meid ju sureb rohkem kui sünnib.
Või rääkida eestlastele seda, mis globaalsest vaatepunktist tähtsaim tundub, et maakera ei kannata nii suurt hulka inimesi välja.
Maailma teadlased on arvutanud ning jõudnud üsna ühele ja samale järeldusele: selleks et me ei tekitaks oma koduplaneedile kahju, võiks meid olla mitte üle poolteise miljardi. Meid on praegu juba kolm-neli korda rohkem. Mis saab 50 või 100 aasta pärast?
Kogu me planeet on kaitsmata ebameeldivate üllatuste eest, mis võivad ette tulla universumis. Ei saa öelda, et ebameeldivad üllatused võivad meid kohe tabada.
Aga ei saa ka välistada, et ühel hetkel võib see siiski juhtuda ja me ei suuda mitte midagi teha.
Aga me tahame ju, et meie lapsed, need, kes tulevad meie järel, et nemad oleksid...
...õnnelikumad.
Õnnelikumad ja loovamad. Et nad suhtuksid suurema lugupidamisega nii koduplaneeti kui ka üksteisesse, oma naabritesse siin ja üle mere...
Arvutite, televisiooni, kommertsialiseerumise ja muu taolise ajastul pakutakse lastele valmis produkte. Selle asemel, et noor inimene loeks raamatuid ja kujutleks, kuidas kõik võiks olla, paneks fantaasia tööle, saab ta korraga, näiteks "Merineitsi" animafilmi.
See ei tähenda, et filme ei tohiks olla, muidugi tohib, aga tasakaal on käest ära läinud. Meil on valmis toit, valmis lahendused ja valmis mõtteviis. Äkki me sellega tapame noore inimese loovuse ja mõtlemisvõime?
Mis elu see siis on, kui on kõik valmis?
Ma olen aru saanud, märganud, kuulnud õpetajaid rääkimas sellest, millised probleemid on koolihariduses. Küsimus ei ole ju selles, et lastel on vähe teadmisi. Kuna loetakse vähe, siis pole hoopis eneseväljendamisoskust. Või on see nullilähedane.
Selgub, et ka koolis saavad õpilased valmis vastuseid. Eksamiankeeti tehakse ristikesi, selle asemel et tahvli ees õpetajale ja oma klassikaaslastele rääkida, mida ollakse lugenud, ja kuidas ühe või teise vastuseni jõuti.
Noortel on vastused ja vaatepunkt olemas, aga nad ei leia sõnu. Eesti noor justkui mõtleb inglise või mis tahes muus võõras keeles ja seejärel tõlgib oma mõtteid ümber emakeelde, eesti keelde.
Teie viimatise lavastuse nimi on "Meie kangelased". Kes on meie kangelased tänases Eestis?
Meie aja kangelased? (Mõtleb pikalt). Sõltub taas, mis kandi pealt vaadata. Näiteks need Eesti poisid, kes on missioonidel Afganistanis või Iraagis - kuidas saab nende kohta öelda, et nad ei ole kangelased? Nad on ju meie väikese Eesti eest väljas, maksavad ette oma eluga, maksavad avanssi, et kui meil siin midagi juhtub, siis tullakse meile appi. See on kangelaslik tegu.
Samamoodi on kangelane Eesti põllumees, kes rabeleb PRIA ja riigi toetuste vahel, püüab hakkama saada ega sõida piimaautoga Toompeale, et seal piima maha valada.
Kangelaslikud on ka õpetajad või arstid, kes ei lähe praeguses raskes olukorras esimese kutse peale tänavale streikima. Ma ei heida midagi ette ametiühingutele, kes rahvast tänavale kutsub, äkki see ongi ainuõige.
Kangelased on kõik need vanemad, kes vaatamata raskustele kasvatavad oma lapsi ja koolitavad neid.
Ma ei ole aga kindel, et kõik need inimesed, kes on Toompeale valitud, vastaksid minu arusaamisele kangelasest. Ma oleksin siin kahtlev ja skeptiline.
Millest see tuleb, kas sellest, et Eesti on nii väike, et meie iseseisvusperiood on olnud nii lühike, sellest, et meie kultuurikiht on väga õhuke...
Millest see tuleb, et kui inimene ronib mööda Patkuli treppe üles, siis unustab kohe ära, mis toimub all?
Mulle oli meeldiv üllatus, et ühes hiljutises telesaates valiti Tõnis Mägi laul "Koit" Eesti kõigi aegade parimaks lauluks.
See on vahest ka aja märk. Kas siis, kui poleks olnud kahe aasta taguseid aprillisündmusi, oleks kõik samamoodi nagu praegu? Ma arvan, et ei. Olen kindel, et need sündmused panid pea iga Eestimaal elava inimese silmis ohulambikese põlema.
Mis päästab maailma?
Ühel filmifestivalil 2002. aastal Venemaal nägin ma noore Gerassimovi tehtud filmi Teisest maailmasõjast.
Meie põlvkond võib ette arvata, mis film oli. (Muigab.) Aasta oli 1943. Valgevenesse, pealetungiva Punaarmee vägede vahele olid juhuslikult jäänud mõned Saksa sõdurid, nende seas üks tsiviilarst.
Selline prillidega, paksuke, sõjaks täiesti kõlbmatu - tšehhovlik tegelane.
Nad ei otsinud muud kui väljapääsu piiramisrõngast. See arst aga ravis nii ühtesid kui teisi, olenemata poolest...
Kõige huvitavam filmi juures oli, et kui see üldse andis hinnanguid, siis sellele poolele, kes ei valinud vahendeid, sildistas ja laskis kohe maha - see oli Nõukogude armee.
Filmitegija nägi iseend teiselt kaldalt, teiselt poolt rindejoont. Kui kasulik on oskus näha iseennast kõrvalt, see on suur oskus. Ja seda ei ole lihtne teha. Film ei rääkinud, et ühed on head ja teised halvad, vaid rääkis üldinimlikust, rääkis inimeseks
olemisest.
Mida te õppisite eelmisel aastal Vargamäel Tammsaare teatrimaratoni tehes?
Ma sain teada, et nende inimeste hulk, kelle jaoks Tammsaare on tõesti mitte ainult hea kirjanik, vaid rahvakirjanik, on kordades suurem.
Ma avastasin kõigepealt ise Tammsaare, siis tegime seda trupiga koos ja siis koos publikuga.
Kui suur on nende inimeste hulk, kellele Tammsaare kirjutatu korda läheb, kui on aega lugeda, tegelda või vaadata. Teater ei söötnud midagi ette, vaid pakkus mõtlemisainet.
Olen ma õigel teel, arvates, et teater peab olema ajast ees?
Üldiselt küll, aga eks ta vahel sörgib kaasa. Samas ei saa teatrit süüdistada, siin ei ole üht retsepti. Teha Portugali teatrit Lätis, see paneb kõiki ilmselt õlgu kehitama. See ei tähenda, et ei peaks tegema Portugali näitemängu Lätis või Läti näidendit Eestis. Ikka tuleb rääkida selle maa rahvaga, kes sel maal elab. Nii nagu Tammsaare, nagu Pärt, nagu Mozart, nagu Kross.
Eesti filmi, kunsti, teatri, kirjanduse loomeinimesed ei ole kultuuriministeeriumi jaoks mõeldud. Kultuuriministeerium on selleks loodud, et eelnimetatud saaksid kõnelda sellest, mis neid puudutab, sellest, mida nad oma rahvale öelda tahavad. Ministeerium, mis tahes valdkonnas, peab aitama oma valdkonna tegijaid. Loomingulised inimesed instinktiivselt hoiavad loomeinimeste poole.
Kas te solvusite ka, kui tekitati vastasseis linnateater versus Kultuurikatel?
Ei, üldse mitte. "Solvumine" on vale sõna. Ma pettusin väga rängalt, puutudes kokku Eesti erakondade kultuuritusega. Pärast seda juhtumit ei ole mitte ükski loominguline kollektiiv kaitstud poliitikute - siin pole vahet, mis erakonna - võimaliku künismi, hoolimatuse, vastutustundetuse, demagoogia ja poliitiliste mängude eest. Mitte keegi ei ole kaitstud.
Sel suvel mängib linnateater viimast korda Vargamäel "Vargamäe vabariiki". Kas muutsite midagi seda taas vabaõhulavale sättides?
Ei, lavastus on sama, muutusid mõned osatäitjad. Aga muutunud on aeg meie ümber. On muutunud nii kõvasti, et mitmed stseenid, mis olid lihtsalt huvitavad mõttelt, nüüd kõlavad väga teravalt ja ehedalt.
Näiteks Aleksander Eelmaa mängitud Bõstrõi räägib sellest, miks ta on kaotanud pinna jalge alt.
Majandusseaduse järgi, räägib Bõstrõi, peaks töölisrahvas veel natukene kannatama. Ta võiks veel natuke kannatada, aga näe, ei kannata, enam ei kannata. Võtab lipud kätte ja läheb streikima.
Maailm on ju täiesti paigast ära. Seesama töölisrahvas, keda enne mitte keegi ei kartnud, seesama töölisrahvas ise kartis, aga nüüd hakatakse teda kartma. Nii ta räägib. Kogu see "Tõe ja õiguse" kolmas osa keerleb streikide ümber.
Eelmisel aastal, kui me olime õndsuse tipul koos oma laristamise ja priiskamisega (ma ei räägi siin mitte meie teatrist, vaid üldisemalt) ning kõigile tundus, et oleme kõikvõimsad, kõlas see lavastus hästi, aga ei kõlanud nii nagu praegu. Nüüd lõikab teravalt.
Viimase aasta tegemisi
- Juhendab EMTA lavakunstikooli XXV lennu 19 esimese kursuse üliõpilast.
- Kui selgus, et linnateatri kaua lubatud uut maja ja suure saali ehitust ei alustata, tegi koos abilistega põhjalikult ümber teatri pikalt ette mõeldud plaanid.
- Lavastas ja juhtis linnateatri teatrisuve Vargamäel, kus muu hulgas mängiti ühes jutis läbi A. H. Tammsaare "Tõe ja õiguse" kõik osad.
- Lavastas linnateatri taasavatud Põrgusaalis Jean-Luc Lagarce'i näidendi "Meie kangelased".
