Elu nagu teiste meeste suur ja ilus unistus
Mulje olevat võimsam Viljandi poolt lähenedes. “Ükskord tulin koos tuttavatega Viljandi poolt. Keerasime Kanakülast alla väiksematele teedele ja sõitsime 25 kilomeetrit puhtalt läbi metsa. Kui tuttavad autost välja astusid, siis mõni oli ikka täitsa masenduses, et kas siin inimesi polegi,” naerab Tiit Kosenkranius.
Metsiku paiga mulje jätab tegelikult Pärnule päris lähedale jääv kant sellepärast, et aastakümneid ei tohtinud siia Nõukogude raketibaasi pärast oma jalga tõsta.
Alles 1990. aastatel hakkasid inimesed tagasi tulema, peaasjalikult Kosenkraniuste pere, kes on Kikepera küla põliselanikud.
Raamatukogu ristis
“Teised unistasid oma maast ja palkonnist, minul otsesõnul sellist unistust ei olnud,” ütleb metsavahi poeg, paberitega metsamees, praegu firmas Pärnu Mets kokkuveotraktori juhina töötav Tiit Kosenkranius.
Tema peamõte Kikeperasse naastes oli, kuidas püsima jääda – kõike kattis mets ja võsa. “Aga meil oli see õnn, et ka mu isa, kes oli siit lahkunud 1961, oli meiega koos,” räägib mees. Ta ise oli Kikeperast lahkudes kaheaastane.
Tänu isale on tal täpselt silme ees vanad talud ja paigad. Kui Tiit Kosenkranius oma metsast kõneleb, räägib ta tegelikult Nurmeoja, Külassaare, Sillaoja jne talust, raamatukogu ristist, koolimajast ja meiereist. Kuigi tegelikult on ümberringi puhas mets.
Peatume näiteks metsavahelisel ristteel. “Siin oli kunagi kauplus, mille Kikepera talu peremees ehitas ühele oma seitsmest pojast. Kaupluse peal oli silt “Viinakauplus”,” jutustab Kosenkranius oma metsa mitmekihiliseks. “Kõige lõpuks oli siin raamatukogu ja selle järgi hüütakse seda kohta raamatukogu ristiks.”
Sama asi kordub mis tahes paigas. “Tegelikult oli iga põõsa taga maja,” teab Tiit Kosenkranius. “Kogu mets on täis vanu kiviaedasid, sest kunagi oli siin palju talusid ja põldusid, mis kõik kiviaedadega ääristatud.”
Hooldamata metsa harutamine
Tiit Kosenkranius on Kikeperas tagasi koos venna, õe, vennapojaga... Igaüks elab oma talus.
“Vend sai oma metsa taluseaduse alusel. Minu mets, 200 hektarit, oli esiotsa tagasi saadud viie kaasomaniku peale, aga tasapisi teised, kes polnud huvitatud siia jääma, müüsid oma osad mulle,” jutustab Tiit Kosenkranius.
Nüüd on neil vennaga kokku metsa 300 hektari ringis ja peale selle hooldab Kosenkranius metsa, mis kuulub kaugemalt sugulasele, kes ise kohapeal ei ela.
Laias laastus kolmveerand metsast on kasvanud põllu- ja karjamaadele. Mitmele poole on Nõukogude ajal, metskonna päevil, istutatud uut metsa. Omaaegsed kultuurid on hiljem jäänud hooleta.
Tiit Kosenkraniuse töö oma metsas tähendab enamasti seda, et ta nii-öelda harutab lahti võssakasvanud metsaosi, harvendab ja puhastab, vaatab üle vanu põdrakahjustusalasid ja koristab metskonnaaegse vaguistutuse suureks kasvanud, kuid hiljem uppi vajunud kuuskesid.
“Siin tegin harvenduse 2008. aastal, päris kenasti kukkus välja,” jutustab mees ühes paigas. “Kohe kõrval on vana karjamaa ja sellest sai ka aretatud välja enam-vähem metsa moodi asi.”
Suurematel töödel kasutab ta Pärnu Metsa abi, kutsub firma kohale kas saagidega või masinaga.
Kohe pärast maade tagastamist õnnestus abirahaga teha ka metsakuivendust. Kui seda poleks olnud, oleks tänaseni metsaosi, kuhu traktoriga ei pääse.
Tööd käivad kombineeritult. Tiit Kosenkranius jutustab, kuidas kõigepealt tehti saemeestega metsaossa teed sisse, siis lõikas kokkuveotraktor, mille küljes võsalõikaja, kogu haardeulatusest maha hakkematerjaliks mineva võsa ja mõned paberipuud. Lõpuks tegi Kosenkranius ise saega ära töö nurgatagustes, kuhu traktori haarats ei ulatunud.
“Kokkuvõttes sai otsad kokku ja miinusesse ei jäänud. Kusagil viie aasta pärast tuleb teha jälle harvendust. Praegu sai mets jäetud veel suhteliselt tihedaks, seda sellepärast, et esimese harvendusega jäime hiljaks,” jutustab mees.
Kuusk kasvab silmanähtavalt
Peale otseste metsatööde peab Kosenkranius ka võsaga võitlust. Kokkuveotraktoriga, mille küljes võsapea, on puhastatud teeääri ja sihte.
“Hästi palju võsa sai sellega kaelast ära. Siin ikka ladvad käisid tee kohal kokku, metsakasv on ju väga hea siin endisel põllumaal,” kommenteerib mees.
Ta lisab mokaotsast, et peale metsa kasvavad hästi ka metssead. Metsa istutada oleks tema sõnul Kikeperas võrdlemisi tänamatu töö, sest põtru ja metssigu on tohutult. Samas saavat aga üsna hästi metsa külvata, kuna sead võtavad maapinna ettevalmistaja rolli tõsiselt.
Endised põllumaad on nii viljakad, et neile metskonna ajal istutatud kuused kasvavad mis mühin. Juurdekasv on aga liiga kiire, puit jääb nii-öelda hõredaks. Kosenkranius näitab 60aastast kuuske, mis oleks nagu 100aastane.
“Kui sellest kuusest saelauda teha ja laud maha kukub, pudeneb kildudeks.”
Kuused, mis kasvavad Kosenkraniuste uue maja, selle vanale taluasemele ehitatud “palk-onni” taga, on mehe sõnul kümne aastaga kasvanud kolmandiku võrra kõrgemaks. Samas on vanemad kuused enamasti kõik põtradest üle käidud. Maja lähedal kuusik lausa mustab kunagi hammustatud ja nüüd korpa kasvanud tüvede tõttu. Päris lagedaks ei taha Tiit Kosenkranius majatagust võtta, vaid plaanib osast rikutud kuusikust kujundada nii-öelda ilumetsa, teise osa aga vahetada uute puudega välja ajapikku. See meenutab igatahes loometööd...
Kosenkranius, kes on metsast läbi imbunud – käib metsas tööl, elab metsas jne –, ütleb, et oma metsas tegutseda on kõige mõnusam, kuna saab ise otsustada ega pea käsu peale rumalusi tegema.
“Üldised alused metsa majandamiseks on ikkagi ju olemas ja need pole muutunud, kuigi neid on viimasel ajal palju väänatud,” ütleb mees.
Ta on selle poolt, et riigimetsagi oleks võinud inimesi rohkem alles jääda. Kui mingi metsaosa kuulutatakse kaitsealaks, saab mets seal muidugi omapäi hakkama. Kui tegu on metsaga, kust loodetakse saada mingit tarbepuitu, peaks Kosenkraniuse meelest inimene sellele lähemal olema. “Põllu kohta öeldakse ju ka, et ega seal vili ei kasva, kui agronoomi jalg seda ei väeta.”
Esialgu lehtpuumets
Kosenkranius jutustab, kuidas käis harvesteriga riigimetsas lageraiet tegemas. “Kui võtad hektari maha, mis on korralikult mitu korda läbi harvendatud, aga ei leia sealt ühtegi kasepakku, siis peab midagi ikka viltu olema. Kask on ju meie kõige kallim puu, kui teda õigesti majandada.”
Oma metsas on mees otsustanud keskenduda lehtpuukasvatusele. Kui põllumaale kasvanud metsa lehtpuuringiga ollakse ühel pool, siis on aeg kuuse peale mõtelda.
Kosenkraniuste “palkonn” on muide imeilus väike ehitis, mille Tiit Kosenkranius on oma kätega üles löönud. Laastkatus on valminud oma pere laastumasinaga tehtud laastudest.
Nii õues kui toas näeb kõveratest tüvedest valmistatud detaile, mis mehe enda tehtud, kapiusteks on oksakohtadega laiad lauad...
Hoone kõrval seisab vana talukelder ja see on seal ainuke rajatis, mis püsinud muutumatuna läbi Kikepera küla küüditamiste ja raketibaasi aegade.
