Elufilosoofia: olla teel
Puutusin Jack Kerouaci romaaniga “Teel” esimest korda teadlikumalt kokku vast 1997. aasta suvel, Peeter Sauteri tõlkes. Nagu Peeter nüüd arvab – see polnud võib-olla niivõrd tõlge kui tunnetuslik vahendus.
See on imeilus lugu noortest heitlikest inimestest, kes rändavad risti ja põiki üle Ameerika, armuvad, kannatavad, elavad täiega, pettuvad, loodavad jälle. Ühtpidi selline “suur Ameerika lugu”, teisalt üldinimlik, Lääne vabameelsete humanistide manifest. Prantsuse või vene boheemlased XIX sajandil, Saksa ja Šveitsi modernistid, Undi–Vahingu seltskond jne pole ju olnud oluliselt teistmoodi. Aga biitnikel oli seda suurt joont, piiritut eneseusku, et nende elu ongi kõige suure koondumine ses ajaloopunktis. Originaalkäsikirjas kasutas Kerouac kõigi pärisnimesid.
Kui midagi väga uskuda, muutub see tõeks. Francis Ford Coppola uskus juba aastast 1979, mil ta õigused omandas, et sellest loost saab vägev film. Näitlejate nimistu, keda Coppola aja jooksul kaalus, on kinofännile aukartustäratav.
Praegune projekt läks käima, mil Coppola nägi Walter Sallesi filmi “Mootorrattapäevikud” – kommunistist luuletaja Che Guevara päeviku põhjal tehtud. Salles käis läbi biitnike tollase teekonna, mis lugu koos hoiab.
Tänavu linastunud film on aeglane, mõne rahutu hinge jaoks liigagi aeglane. Mulle aga meeldis: lõpuks ometi jälle üks rahulik, ilma rabelemise-ärplemiseta film, mis igal hetkel siiski põnev jälgida. Näitlejatööd on tugevad. Garrett Hedlundi on pressis enim kiidetud, ta mängib filmis keskset kuju, pidurdamatu seksuaalsusega triksterit Dean Moriartyt, prototüübiks Neil Cassady – seikleja ja elupõletaja.
Oma pääs hakkasingi võrdlema tegelaskujusid, nende käitumist ja olekut sellega, mida olen lugenud. Tegelikult on filmi tegelaste prototüüpide Jack Kerouaci, Allen Ginsbergi ja William Burroughsi raamatuid ka eesti keeles ilmunud. Võib-olla praegustele noortele seiklejatele on nood filmikujud lähedasemad või ehedamad.
Hakkasin kohe arutama, et nt Tom Sturridge’i mängitud Carlo Marx (Ginsberg) on filmis veidi säärane totter-õhkav homo, päriselus oli luuletaja üks südamlikumaid tegelasi sellest kambast – hoolitses aastaid oma sõprade eest, hoidis neid koos ja alati tõstis esile. Ja toosama Moriarty-Cassady, kes filmi lõpuks omadega üsna untsus, jaksas tegelikult sama energiaga elu põletada veel kümmekond aastat.
Mu noorem seiklejast sõber ütles kohe, et näe kui teistmoodi mina seda filmi vaatan. Tema jaoks oli tähtsam too tegelikkus, elulaad, elamise viis. Sest temagi on teel. Ja “teel”. See on tõesti esmalt ka elufilosoofia üldse. Kulgemise filosoofia.
Muidugi on film intensiivsem kui päriselu (raamat oli kontsentraat, film püüab seda tihendada). Mõistagi on siin seksil ja kõiksugu ainetel oma roll – nii et seda võib pidada ka džäss- filmiks. Aga olulisim on mingi inimlik otsing, soojus ses. Filmikriitik mus pääd tõsta ei tihka, Salles on hakkama saanud hää asjaga. See võib mõnel altimal hingel olemise liigagi käima lüüa...
Biitnike seiklus kinolinal: “Teel” (“On the Road”, 2012)
- Režissöör Walter Salles.
- Stsenarist Jose Rivera.
- Osades Garrett Hedlund, Sam Riley, Kristen Stewart, Amy Adams, Tom Sturridge, Kristen Dunst, Viggo Mortensen, Steve Buscemi jpt.
