Luuletaja Andres Ehin omaloodud sõnade hulka ei tea, kuid ta ei usu, et ükski neist iial eestlaste sõnavarasse juurdub — tema sõnad jäävad omasse lüürilisse konteksti.

Otseselt kasulike sõnade looja on kaasaegseist Ehini järgi ikka Ain Kaalep (nt “teavitama”, “lõimima”). Või eelmise sajandi keele mees Manivalde Lubi, kes lõi sõna “küülik”.

Sinlevad-tänlevad

“Suuremas osas luuletustes ajan ma läbi ikka tavasõnadega, kuigi need võivad olla oma põhitähenduselt natuke nihutatud,” ütleb Ehin. Ta väga ei mõtle, kui uusi sõnu loob. “Ma olen sõnades mõnuleja, ma ei tahagi asjalik olla.”

Näiteks “põdrapõrnikpääsukese” ja “muttkotka” liigitab ta mõnulevate sõnaleidude hulka; tegu on elukatega, keda “mõnelt ornitoloogide või uruloomatundjate konverentsilt pole põhjust otsida”.

Rapla maakonnalehest Nädaline leiab me jutuajamise päeval Ehini luuletuse “Kevadeigatsus”, kus on uudissõna “puupurjus”. “Väljaspool luuletuse lüürilist konteksti seda sõna eriti kasutada ju ei õnnestu — nii et sel ka mingi mõnu juures oleks,” ütleb Ehin.

Ta räägib, et ei mõtle eraldi sellele, kuidas sõnu luua. Need tulevad lihtsalt mingi õhkkonna ajel. Uus sõna sünnib, kui keelest pole sobivat võtta.

On sõnu, mis loodud, nagu Ehin ütleb, ulakusest, näiteks tähenduseta “hõgad” (luuletuses nad urahtavad) või “higadik” (“laual higadikud nagu kolmesõrmne keedis“). Väljendil “sinlema-tänlema” on samas otsene tähendus olemas — see on lühike vorm sinna-tänna sebimisest.

Sõnadega mängimise mõnu lausa lahvatab lugejasse luuletusist, kus Ehin kasutab võtet, mida värsiteoreetik Jaak Põldmäe on nimetanud petetud ootuse efektiks: “me läksime üle mure/ ja muri kohises…”, “lumi ammu ära sulas/ metsaveeres palju sinilolli…”

Puhun

õitevahu pealt ära

ja rüüpan toomepuud,

sirelit, kastanit.

Olen puupurjus,

taarun ja kõigun

puiselt tuule käes.

Olen kevadest

õndsalt puine –

mis sellest, et linnuparved

kõditavad mind koledasti.

Tõlkimatud mängud

Eesti luules ei ole praegu kedagi teist, kes samal määral omasõnu looks ja kasutaks. Varasemast ajast toob Ehin ise näiteks Uku Masingu.

Masingu sõnavara on nii eriline, et paljudest luuletustest ei saa selget sotti ka spetsialist. Ka neid sõnu, mis sõnaraamatutes olemas, kasutab Masing tihtilugu uues ja iseäralikus tähenduses.

Ei ole nii, et tõlkijad aina Ehinilt küsiksid, mida üks või teine sõna tähendab. “Suurt vajadust küsimiseks ei teki, sest kontekst vihjab tähendusele või selle puudumine sõna ulakusele,” räägib Ehin.

Äärmiselt vigurlikke luuletusi, nagu sinilollide lugu või ka “sügas, kased kollased…”, ei tõlgita, kuna see ei ole võimalik.

Ehinit on tõlgitud kokku 34 keelde. Enamasti on need mõne luuletuse tõlked luulefestivalide puhul. Eraldi kogud on ilmunud inglise, iiri, gruusia ja jaapani keeles.

“Nad saavad hakkama,” ütleb luuletaja, “ka nende sõnadega, mis on põhitähendusest välja nihutatud.”

“Põdrapõrnikpääsukesed” või “muttkotkad” on inglise keelde tõlgitavad. “Koerkorterit” leiab paarikümnes keeles. Luuletusel “Olla koerkorter” on skandaalne lisavarjund, kuna just sellega on seotud juhtum, kus üks iiri luuletaja Ehinit plagieeris.

olla koerkorter kolme

haukuva toaga

koonvannitoaga

kus on külma ila ja

kuuma koola tilkuvad

kraanid …

Andres Ehini luulet on Eesti luuleloos paigutatud eeskäijate, avastajate sekka. Kui kujutleda me keeleruumi mingi kindla kogumina, tundub Ehin olevat just tagaruumides, sest sõnades on nii palju ürgjõudu. Keeleruumi pealispind muliseb netikeelest, bürokraatiakeelest, inglise keelest jne, ent Ehin seal tagaruumides justkui tuulutab ja õhutab keelt.

Ehini luule austajad ütlevad, et kui ta veel ise oma luuletusi loeb, tuleb tekstide maagilisus eriliselt esile. Ta on mingis mõttes nagu nõid.

Ehin ei vaidle sellele vastu. Ütleb, et ta lemmikteoreetik on keskaja filosoof Aquino Thomas (“kellest vist kontegi enam järel pole”), kes öelnud, et kunst on mäng ja maagia. Üks Aquino Thomase mitusada aastat hiljem elanud jünger Jacques Maritain on täpsustanud: “Kunst on mäng, mis pingestub maagiaks.”

Eelmisel sajandil on mängu ja maagia seoseist kirjutanud hollandlane Johan Huizinga raamatus “Homo Ludens”. “Eks me kõik ole märganud oma lapsepõlvest ja hilisemast ajast, et kui alustad mängimist, siis oled algul külm ja pooleldi justkui pealtvaataja. Kui aga mänguõhinasse satud, oled korraga sügavalt sees ning see muutub sinu ja teiste mängijate jaoks väga tõsiseks ja maagiliseks,” räägib Ehin.

Ta ütleb, et ka iseenda võib nii ära nõiduda.

Ehini grammatika

Andres Ehin on kätteõpitud eriala järgi soome-ugri filoloog. “Kui oleksin vähem laisk,looksin uue eesti keele grammatika, mis võiks olla veidrustavas suhtes olemasoleva grammatikaga,” räägib ta, tuues näiteks “meri-mere” ja “muri-mure” vorme.

Kui ta seda räägib, on tajuda õhinat. Aga ta lisab, et loodetavasti mõni noorem sõber võtab selle kord ette.

Kas tunned mmmuud, mis Pepsy rinnast…

Ma olen minamägi.

Ma olen suur Minamägi.

Ma kurjutan luulutusi.

Sõõrlastele ja hüüdlastele,

sõkalastele ja pirnakatele,

toredatele tortlastele…

Luulekatked pärinevad Andres Ehini luuletustest.