Emil Rutiku: Tuleb olla alandlik, ent mitte lömitada

Eesti omanäolisemat bluusilauljat Emil Rutikut teatakse ka kui näitlejat, saate- ja õhtujuhti, kodanikualgatuse aktivisti ja kokaraamatute autorit. Tema bänd Compromise Blue on tegutsenud juba 25 aastat.

Kellena ennast tunnete, kas ikka meelelahutajana?

Mu isa oli pillimees, mängis algul Tallinnas, pärast oli Antslas muusikakooli õpetaja. Aga kunagi, kui ta mängis tsirkuseorkestris, nägin ma väikesest peast väga lähedalt Juri Nikulinit. Lapsepõlvest jäi muidugi meelde, et see on üks põnev onu ja kõik.

Hiljem, kui Nikulin oli juba tsirkusedirektor, on mulle meelde jäänud üks tema mõttekäik, mis kõlas umbes nii: ma olen teinud oma elus viit numbrit perfektselt, ükskõik mis asendist, ja inimesed on tulnud seda uuesti ja uuesti vaatama, see on alati toiminud. Nüüd, kus ma olen tsirkuse direktor ja kui uus inimene tuleb tööle, küsin alati, et mitu numbrit tal on. Kui ta ütleb 40, siis seda ma ei usu. See pole võimalik.

Küsimus ongi selles: pigem teha ühte asja ja kindlalt. Olen veendunud, et need inimesed, kes leiavad selles elus varakult oma teeotsa, pühendumuse, on palju õnnelikumad kui need, kes peavad aina otsima ja uuesti alustama.

Oot-oot, te olete arvutiinsener, näitleja, saatejuht, laulja...

See uudishimu on jäänud mu sisse.

Ega see pole ainult arvuti, maailm on ju ka masinavärk, mida tundma õppida.

Inimene on masinavärk, loodus on, kogu süsteem.

Kas arusaamine on teie jaoks tähtis?

On-on! Ma alustasin insenerina, siis tuli teater, olen olnud raadios ja teles. Igal pool on olnud hetki, kus tunned, et hüppad vette tundmatus kohas.

Olete keerulise päritoluga. Kuulsin, kuidas sõbrale ütlesite, et keegi oli tänaval tõuganud, et sa pole mingi õige eesti mees.

Ema poolt on mul aseri - õigemini türgi, moslemi - ja poola juured, isa poolt on minus eesti ja saksa verd. Sealt on mul sees ka see saksa Ordnung.