Juba üle viie aasta on ta pidanud ränka võitlust kasvajaga.

“Ma ei tea, mis saab edasi,” ütleb Agnes. Ja lisab, et äkki on üks ebaõnne põhjusi seegi, et haigus avastati liiga hilja.

***

Oled üks Maalehe asutajaliikmetest, töötasid toimetuses ligi seitse aastat. Mida neist aegadest kõige rohkem meenutad?

Need olid murrangulised iseseisvumise aastad, täis joovastust ja vabadu­seiha, kuid mis paiskasid elu, eriti maal, kaosesse. Põllumajan­dusreform, maareform ja oman­di­reform pöörasid kõik olnu pahupidi.

Tagastati, erastati, ärastati. Majandite laudad viidi loomadest tühjaks, masinapark tassiti laiali. Senised majandijuhid sattusid põlu alla kui punaparunid; maarahvast hakkasid õpetama lehma vaid kaugelt näinud tegelased. Toitu nappis. Põllumajandus oli koomas.

Need inimesed, kes sellest kaosest välja rabelesid, jalgele tõusid ja hakkasid elu uuesti üles ehitama, väärivad tänu, tuge ja tunnustust, mida mu meelest neile siiani piisavalt jagatud ei ole. Ka nemad aitasid ju laduda Eesti riigi vundamenti, millele praegu toetume.

Oled kogu elu olnud toimekas, aktiivne, tervislike eluviisidega. Mis olid esimesed tundemärgid, et midagi on tervisega viltu?

Üle viie aasta tagasi, 2013. aasta kevadel hakkasin alakõhus tundma ebamäärast nõrka valu ja üldist väsimust – energia justkui lendas mu seest välja. Lisandusid higistamine ning vererõhu kõikumine. Häirekelluke mu peas küll helises, kuid veensin ennast, et häda on ajutine; et olen pärast suvepuhkust taas heas vormis.

Paraku läks vastupidi. Valuhood tugevnesid ja suvel hakkasin perearsti külastama, kõhuvalu asjus pöördusin erakliinikusse, kuid mingeid kõrvalekaldeid ei täheldatud.

Tegelikult oli aga mõlema arsti juures käimise ajaks kasvaja oma sõrad kaugele ajanud ning olemine halvenes. Kui augustis uuesti perearsti juurde läksin, suunas ta mu ultraheliuuringule ja seal tuvastati kõhus ülemäärast vedelikku. Seepeale pidas perearst olukorda nii tõsiseks, et soovitas pöörduda erakorralise meditsiini osakonda.

Lõplik tõde selgus pärast kolme uuringupäeva Ida-Tallinna Keskhaigla naistekliinikus: munasarjavähk, kolmas staadium, agressiivne vorm. Kasvaja oli vallutanud suuri piirkondi, kasvajamarkeri näit veres oli üle 5000 (!), normaalne ei tohi minna üle 35.

“Sellise diagnoosiga on teile jäänud aasta, või kui juhtub ime, siis viis aastat,” prognoosis arst.

Kuidas selline äkiline diagnoos mõjus? Oled ju võitleja tüüpi, pole kunagi elus alla andnud. Mida soovitad teistele samas olukorras inimestele, et esimesest šokist üle saada ja asuda haigusega võitlema?

Kui keegi mu lähedastest saaks sama diagnoosi, oleksin väga hirmunud. Aga ise võtsin selle vastu tuimalt, eemalseisvana. See ei saanud ju minuga juhtuda – pole ma suitsu- ega napsinaine, toitusin enam-vähem tasakaalukalt, püüdsin iga päev liikuda. Pingeid ja stressi muidugi oli, aga kes neist päris priid. Suguvõsas ei tea vähigeeni olevat. Nii et see diagnoos pidi käima kellegi teise kohta. Alguses ongi eitamise faas, kinnitavad arstid.

Kui diagnoos päriselt teadvusse jõudis, tundsin halvavat hirmu, hakkasin mõttes “asju pakkima” ja kavandasin töölt lahkumist, et valmistuda viimseks vaatuseks. Õnneks leidus neid, kes mu ümber veensid: “Oled haiguslehel, sinu kohustus on terveks saada, keskendu sellele.”

Nüüdseks olen aru saanud, et ka pärast kõige hullemat diagnoosi on oluline elada võimalikult tavapäraselt edasi, tunda rõõmu perest ja lähedastest, kes ju ongi kõige suurem tugi ja elu pidepunkt. Aitab seegi, kui keskenduda vaid heale, tulla kodust välja, suhelda ja iga päev jalutada värskes õhus põsed punaseks.

Minu hingele teeb alati pika pai ka see, kui astun kirikust läbi, mõtisklen seal omaette ja saan mõne vaimulikuga vestelda.

Muidugi oleks võinud selgus saabuda kiiremini! Mu organism võitles elu eest, kuid ma ei saanud sellest aru. Kasvaja esimesed tundemärgid on ka nii ebamäärased, et mida konkreetset arstile ikka kurta?

Soovitan siiski kõigil oma tervisehäda põhjuste otsimisega kiirustada ja visa olla, paluda perearstilt põhjalikke uuringuid, kasutada kas või eralaborite abi või tellida haiglast tasuline tervisepakett. Haigus ei ole häbiasi ja tervis on kõige kallim vara!

Kirjelda veidi, mis meetoditega on sind ravitud ja kas see on tõhus olnud?

Raviplaan oli järgmine: alustuseks kolm seanssi keemiaravi, et kasvajat kahandada; siis operatsioon ja uuesti keemia… Ära lubati lõigata munasarjad, emakas, kõhukelme ja tükikesi sooltest. Kõik see kokku tundus karm. Nagu oleksin kala, kelle sisikonda rappima hakatakse.

Alustasin kemoteraapiaga doktor Kristiina Ojamaa profipilgu all. Siis viidi mind lõikuslauale. Hiljem haigusloost lugesin, et kõht lõigati lahti nii pikalt kui võimalik ja eemaldati kõik, mis eelnevalt lubati eemaldada; lisaks veel siit-sealt siirdeid. Kui kõik silmaga nähtav oli kätte saadud, jätkati HIPEC-protseduuriga ehk tund aega loputati kõhtu vähirakke tapva kemikaalilahusega, mida voolas mu seest läbi üle 50 liitri.

Need olid rasked lahingud, kuid heade tulemustega. Kuni selgus, et nii enam jätkata ei saa, tekkis ravimiallergia. Keemia mind enam ei aita.
Agnes Jürgens

Operatsioon kestis umbes kaheksa tundi, ametis oli kaks kirurgi: doktorid Heli Tobre-Madis ja Andrus Arak. Keha sai karmi vapustuse, toibumine nõudis aega ja vaeva. Alustuseks olin intensiivravis, seejärel tavapalatis – kokku üle kahe nädala.

Kui lõpuks haiglast välja sain, käisin veel kuus korda kemoteraapias, ja kasvaja oli kadunud. Ees ootas haigusevaba elu.

Siis läks ju hästi?

Jah. Olin kolm aastat “puhas”, käisin tööl ja elasin tavapärast elu, siis hiilis sõraline tagasi. Selline see tema salakaval loomus on: annab lootust, lubab turvalist tulevikku ja seejärel paiskab kõik põrmu. Taas neli kuud keemiaravi, ja seda järjestikku nii 2017. kui ka 2018. aastal. Need olid rasked lahingud, kuid heade tulemustega. Kuni selgus, et nii enam jätkata ei saa, tekkis ravimiallergia. Keemia mind enam ei aita.

Kuidas haigusega võitlemine on sind inimesena muutnud?

Vähk niidab jalust, kuid annab elule ka ajalise mõõtme, selgema vaate ning eesmärgi. Usk ja lootus, hoolivus ja armastus, rõõm ja mure – need ei ole enam lihtsalt sõnad, vaid hakkavad päriselt tähendama.

Ütlesid, et keemia enam ei aita. Kas leidub veel imerohtu, mis sind ja sinu saatusekaaslasi võiks aidata?

Ime on juba sündinud, olen pärast hirmutava diagnoosi saamist elanud üle viie aasta – 65aastaseks. Seda suuresti tänu Ida-Tallinna Keskhaiglale, kus on pakutud parimat ravi, mis praegu Eestis võimalik.

Edasist haiguse taasteket takistaks 2017. aasta lõpus maailmas kasutusse lubatud ravim Zejula, mida paraku meie haigekassa ei rahasta, kuid mille maksumus on olenevalt doosist kolm kuni kümme tuhat eurot kuus. Väga kallis, nagu paljud teisedki uued vähiravimid.

Taas on juhtunud ime – mulle on toeks tulnud vähiravifond Kingitud Elu. Omalt poolt panustan kogu pensioniga. Kuna olen Eestis esimene, kes Zejulat saab, siis tähendaks ravi õnnestumine päästvat õlekõrt ka teistele samas seisus naistele. See omakorda annab lootust, et ehk kunagi tulevikus võtab haigekassa selle ravimi kulud enda kanda. Usun sellessegi imesse, sest nii on läinud mitme vähiravifondi kaudu kasutusse jõudnud ravimiga.

On nii alandlik, tänulik ja õnnelik tunne nende inimeste ja asutuste ees, kes fondi toetades kingivad vähihaigetele tervist ja elamise rõõmu. Loodan, et heade annetajate toel saan minagi veel osaleda tütre, poja ja kahe lapselapse elus, nautida koos abikaasaga pensionipõlve, armastada ning olla armastatud.

KINGITUD ELU

Allikas: Vähiravifond Kingitud Elu
Toetus vähihaigetele

Vähiravifond Kingitud Elu loodi 2014. aastal eesmärgiga toetada vähihaigeid, kelle raviks haigekassal raha ei jätku. Fondi asutasid vähihaigusega võidelnud ajakirjanik Hille Tänavsuu, tema poeg Toivo Tänavsuu ning Janek Mäggi.

Fond kogub annetusi, et soetada abivajajatele kalleid tõenduspõhiseid ravimeid, kinkides inimestele seeläbi lootust, võimaluse proovida parimat ravi, võimaluse elada või koguni terveneda.

Viie aasta jooksul on fondist abi saanud ligi 550 inimest vanuses 5–83. Abisaajaid on igast Eesti maakonnast.

Näiteks 2018. aastal toetas vähiravifond kuueaastase Taurise ja kaheksa-aastase Annabeli neuroblastoomiravi, mille järel tunnistati mõlemad lapsed haigusest vabaks.

Annetusi on vähiravifondi viie aasta jooksul laekunud kokku ligi 5,5 miljonit eurot. Fondil on üle 5000 püsiannetaja, kes toetavad vähihaigeid igas kuus. Kümned fondi vabatahtlikud koguvad regulaarselt annetusi festivalidel, kontsertidel, spordiüritustel ja mujal.

Lisaks haigete ravimisele on fondi missioon “ravida” ka Eesti ühiskonda, tekitades juurde ühiskondlikku sidusust ning propageerides heategevust kui elustiili. Lisainfo: www.kingitudelu.ee.

Kutsume kõiki Agnese võitlusele õlga alla panema, et ta saaks veel kaua olla oma lähedastega ning täita vahva vanaema kohustusi.

Annetused on oodatud märksõnaga “Agnese raviks”:

SA Hille Tänavsuu Vähiravifond Kingitud Elu

Swedbank: EE212200221059073061

SEB Pank: EE211010220228917224

LHV Pank: EE137700771001442514

Luminor: EE591700017003638161

Coop Pank: EE704204278609604509