Enn Kasak: Kas maailm üldse eksisteerib nii, nagu meie seda ette kujutame?
Avastatakse ju pidevalt asju, mis peaksidki elu kergemaks tegema?
Elu sisu ei saa parandada leiutiste abil, kui inimene ise ei muutu. On meelest läinud, kuidas kunagi pidid kõik probleemid lahendama elektrifitseerimine või antibiootikumid.
Paraku ei saa leida hingerahu ja hingerõõmu, taotledes eesmärke, mis on sellega vastuolus, jättes puutumatuks inimloomuse. Kui ka igaühel meist oleks oma tähelaev, oleksid paljud inimesed ikkagi õnnetud, sest naabri laev võib olla kaks meetrit pikem ja lendab kolm valgusaastat kaugemale.
On see kivike eestluse kapsaaeda?
Ei tahaks sinna niigi kehvale kapsamaale veel kive juurde pilduda, isegi kui peaks. Ma ei saa neist nagunii aru nagu nemad minustki.
Te justkui ei olekski eestlane?
Kui oled võõra “emakeele” nimel emakeele rääkimise pärast lapsena sõimata saanud, siis kujunevad mingid arusaamad. Ma olen eestlane siis, kui need vahetevahel taipavad, et ka võro värk on eesti asi. Padueestlased elavad linnas eurooplaste elu. Õige eestlane on hoopis virulane, saarlane, mulk või võrokene. Eriti tasub eestlastel praegu uurida seda võro värki, et teada saada, kuidas väärikalt välja surra.
Kas nii kaugel on asi?
Kas te tõesti arvate, et universum võib kokku kukkuda ning eesti rahvas koos oma kultuuri ja Kreutzwaldiga vaatab seda pealt? Küsimus on selles, kui väärikalt me oma eksistentsi lõpetame ja maailmakultuuri lülitume.
Hiljuti ilmus trükist üks teie raamatutest, sedapuhku ilukirjanduslike ambitsioonidega ja üsna irriteeriva pealkirjaga — “Vaba pattulangemise seadus”. Seal käite inimkonna tulevikuga üsna kergekäeliselt ringi.
Minu arvates ei tegele see raamat üldsegi mitte inimkonna tulevikuga, aga lugejal on õigus ka niiviisi arvata — raamatus hammustab iga peatükk mitu korda oma saba.
Olen lihtsalt lapsest saadik teada tahtnud, kuidas asjad tõeliselt on, mitte kuidas nad paistavad. Kaua aega arvasingi, et parima vastuse annab füüsika.
Mõnikord on päris kurb vaadata, kuidas peeglisse vaatamata rünnatakse pseudoteadlasi kui mingit müstilist jõudu, selle asemel et tunnistada see nähtuseks, mille teadus ise esile kutsunud.
Tõe nimel valetamise hind on väga kõrge.
Leidsin raamatust ootamatuid kujundeid, näiteks “…ööbik nõuab piitsa” või “…neiuke ilmaütlevas käändes toast välja lendas…”.
Paljud väljendid tekivad mul loengutes, kus olen harjunud valjusti mõtlema ja uusi seoseid looma ning need nõuavad omakorda ka värskeid kujundeid. Olen pidanud ülikoolis loenguid argumentatsioonist, filosoofiast ja maailmapildist.
Kas postulaat “Elektririistade põhikomponent on suits — kui see välja tuleb, jääb riist seisma” on samuti loengumaterjalidest?
Ei, see on laenatud nali. Vanad naljad on üpris head inimliku aegruumi reeperid.
Ühe trükivea leidsin ka.
Las ta olla, neid on seal veel.
Mida see praegune Eesti endast teie arust kujutab?
Kui vaimuelust rääkida, siis minusugune oskab seal näha vaid lihtsameelsust. Aga võib-olla pole ma lihtsalt teadlik, kus seda sügavat kultuuri tehakse. Ainus, kus ma näen taset, on ärapanemine. Mujal näib konkurents puuduvat, igaüks on omaette tegija. Eesti on väike.
Mis on väike? Mis on suur?
Kultuur on väike, kui arvestatav enamus selles on kultuuriloojad. Kultuur on suur, kui valdav enamus selles on kultuuritarbijad.
Tundub, et teil on selle keskel igav.
Aeg-ajalt jah. Ma ei armasta kohalikku linnakultuuri, see on nii igav ja ettearvatav. Meie mittearmumine on vastastikune.
Väidate raamatus, et ajal, mil linnadel pole enam mingit šanssi, on maal ikka veel üks käik varuks.
Jah, suurlinn on inimese inflatsiooni koht. Miljonilinn on miljoni inimese surnuaed, ainult nad kõik ei tea veel seda. Selle väljaütlemine oli üks raamatu kirjutamise põhjusi. Võib-olla keegi loeb ka seda. Üks kriitik ütles: “Selle lugemine on emotsionaalne piin.” Küllap seetõttu, et kogu aeg tehtaks nagu nalja. Tudengid ikka loevad, normaalne inimene seda küll lugema ei hakka…
Hmh… Kirjastuses öeldi, et tuleb kordustrükk. Ju siis on teil palju tudengeid. Väga maha ei maksa ennast ikka teha. Vana buda tarkus ütleb, et inimene peaks ennekõike iseendale meeldima, siis meeldib ta ka teistele.
Tean seda ütlust. Poolega olen nõus, aga mul ei ole enam õnneks kohustust teistele meeldida. Ja kui buda tarkusest rääkida, siis ainus tarkus on see, mis vähendab olendite kannatusi. Kõige muu kohta võiks öelda, et rumalus on ainus kvaliteet, mis inimesel üldse on.
Kuidas seda mõista?
Oh, see on jälle pikem jutt…
Jajaa, sain juba aru, küsija ei oska küsida… Küsiksin siis muud. Olete ju ka astronoom, raamatu “Iidne tähetarkus” autor. Muide, sealt jäi mulle meelde sissejuhatuse esimene lause: “Elu möödub pisiasjadega sahmerdades.” Paljutõotav algus ühele õpikulaadsele üllitisele. Millal esimest korda sihipärase pilgu taevasse heitsite? Mis seal taevas on?
Taevas? Pole aimugi! Me oleme selle koha pealt ikka veel nii kottlollid. Ja mis taevas? Me ei tea täpselt sedagi, mis see laud siin toas tegelikult on. Kardetavasti on füsikalistlik ettekujutus maailmast nii jaburalt vale, et ma enam füüsikat teha ei taha, on huvitavamaidki mõttemänge. Kuni uskusin, et füüsika kirjeldab tegelikku maailma, tegin seda ala rõõmuga.
Lapsepõlves küsisin isa käest, kas maaväline tsivilisatsioon on olemas. Ta ütles, et kui usud, siis on.
Hästi ütles.
Küsin teilt samamoodi.
Ei tea. Me oleme suutnud endale kokku nuputada mingid mudelid, mis teatavates piirides töötavad. Kõik, mis jääb mudelist väljapoole, omandab aga erilise tähenduse. On toredaid teooriaid: ehk oleme UFOd meie ise ning käime iseennast vaatamas — meid, kes oleme lukustatud sellesse bioloogilisse robotisse sellel mateeria tasandil.
Mulle tundub, et on palju olulisemaid asju, mille üle mõelda. Näiteks kas maailm üldse eksisteerib nii, nagu me teda ette kujutame. Võib-olla oleme osalised mingis arvutimängus, kus näeme ennast, taevast ja tähti. Me võime end kaua petta ja arvata, et see on mingi “filosoofide hämamine”, kuid varem või hiljem peame ikkagi seisukoha võtma.
Ükski filosoof ei suuda maailma veel keerulisemaks mõelda, kui see tegelikult on. Ent kui me endale lihtsaid asju selgeks ei tee, ei saa me aru ka keerulistest. Kas või millenniumist. Millal algas uus aastatuhat, kas 2000 või 2001?
Mina tähistasin mõlemal aastal.
Asi ei ole tähistamises. Vastus on lihtne. Keegi ei arva ju, kui talle näiteks kahetuhandekroonist palka välja maksma hakatakse, et teise tuhande viimane kroon on tegelikult juba järgmise tuhande esimene…
Aga inimese sisemine tõetunne on nii tugev, et vastuargumente ei kuulata. Tõsidus on tihti see lips, mille taha peidab end rumalus. Inimene mõtleb metafooridega ning kui keegi räägib teisiti, näib kuulajale, et mingid kavalpead tahavad tema üle irvitada.
Inkvisiitorina oleksin teid keskajal tuleriidale saatnud.
Ma oleksin keskajal vähem lobisenud.
Ikka oleksin saatnud. Järgmine küsimus saab ilmselt jälle vastuse… See on pikk jutt…
Küsige-küsige. Pole nii lolli inimest, kelle käest poleks midagi õppida, ja pole nii tarka, kes ei räägiks lollusi.
Kivi langes südamelt. Astronoomina oskate kindlasti anda hinnangu ka astroloogiale.
Eelkõige on see paljude toidulaud. “Iidses tähetarkuses” on mul sees ka lühike astroloogia ajalugu. Omal ajal õppisin isegi iidset akadi keelt ja kirja, et saaks ilma vahendajateta aru, mida astroloogid 4000 aastat tagasi juba teadsid. Vanasti oli astroloogia üks kõige teaduslikumaid õpetusi. Tänapäeva astroloogial ei ole aga teadusega kuigivõrd pistmist.
On neidki, kes arvavad, et on.
On ka neid, kes arvavad, et teadusel on tõega mingit pistmist. Ja kuna astroloogia kuulutab nende arvates tõde, siis peaks see justkui olema teadus.
Minu meelest on astroloogia üks viis viia inimene seisundisse, kus ta on võimeline langetama mingeid otsuseid. Seda saaks kohvipaksu abil ka teha. Astroloogia oli teadus, kuid praegu ei vasta see enam õige mitmele teaduse tunnusele.
Hea astroloog peaks lausa vältima teadlaseks hakkamist, seda enam, et teadus seisab ise küsimuse ees: kes ta selline on?
Tundub, et loomariigis on elu tüki maad inimese omast kergem.
Nõus, aga see on pikem jutt.
Miks ma küll üllatunud pole?
Ega loom ju päris loll olla saa. Lolliks olemist on inimesel raske taluda, tekib soov põgeneda. Selleks on vähemalt kaks teed.
A) Seletada maailm nii lihtsaks, et iga loll saab sellest aru — nagu seda teevad materialistid.
B) Kuulutada maailm üle mõistuse keeruliseks, aga postuleerida, et mul on seal (näitab pöidlaga üles) heatahtliku jumala juures tutvused. Ongi kaks inimliku rumaluse vormi.
Søren Kierkegaard ütleb ju kenasti: inimeseks olemine tähendab piinavalt kannatada, soovides teha õigeid otsuseid, teadmata, mis on õige.
Enamik selle kahe punkti järgi elabki.
Elab jah. Tulemused on ju näha.
Teil siin kodus kalad akvaariumis. Kas ajate nendega ka juttu?
Ikka. Kui juhtub, et pean trenni toas tegema, tassin ergomeetri akvaariumi ette ja väntan, nad vaatavad huviga pealt. Toredad olevused. Teavad täpselt, millal süüa saavad, ning on solvunud, kui õigel ajal ei saa. Üks hea omadus on neil veel.
Noh?
Ei roni hommikul voodisse.
Räägiks jumalast ka. On ta üldse olemas?
Ei mina tea. Aga isegi kui teaks, ei saaks ikkagi vastata. Loogikas öeldakse selle kohta, et ei tohi vastata küsimusele, mille eeldust sa ei tunnusta.
Juhul, kui ta on olemas, on ta kutsunud meid kaasloojaks moraalsesse universumisse (Richard Swinburne’i ütlemine). Päris ilmaruumi ta meile teha ei andnud, aga moraalsesse kutsus kaasautoriks küll. Selleks on ta meile andnud jumaliku kingituse — vaba tahte, ilma milleta ei oleks kaasloomine võimalik. See tuleb mängu siis, kui meie ees on mitte lihtsalt valik, vaid halvimatest vähem halvema väljasõelumine.
Teiste otsuseid on loomulikult kergem hinnata, eriti tagantjärele. Isegi Albert Schweitzerit võiksime takkajärgi kurjategijaks pidada, sest ta päästis Aafrikas tuhandeid, mille tõttu kannatavad nüüd miljonid, kes oleksid võinud sündimata jääda, kui lugupeetud doktor poleks Aafrikasse sõitnud.
Küllap saab poliitika teie poolt sama suhtumise?
Mis siin suhtuda, ma ei tunne asja. Kuid naljakas on kuulata küll, kui korrutatakse, et demokraatiast polevat midagi paremat välja mõeldud. On küll, aga paljutki pole veel proovitud. Me ei saa loota populismile, kui ühiskond vajab aina rohkem mõistust. Mõnigi tsiteerib meelsasti eesti päritolu õigusfilosoofi Tammelot, kuid ei taha rääkida tema väljapakutud demokraatia arendustest, näiteks eukraatiast.
No nii! Nüüd ma ei teagi, mis see veel on.
Siis toon näite. Lennukis lennates tõstaks üks hakkaja mees lenduri-vennikese pilooditoolilt kõrvale ja teataks, et nüüdsest juhib lennukit reisijate üldkoosolek. Kas me tahaksime sellise lennukiga lennata?
Ei, aga näide on hea.
Mart Raukase oma. Algne idee on Platonilt, kes rääkis sarnast juttu laeva kohta.
Teie kolmel lapselapsel on ka vist vedanud. Vanaisa tasuta loengud eukraatiast kosmoloogiani.
Hoopis minul on laste ja lastelastega vedanud. Küsisin täna kõige vanemalt, ta on 6-aastane, kas temaga on juhtunud, et ta on hommikul üles ärganud ja siis veel korra ärganud. Ja kas võib olla, et ta praegu tegelikult magab?
Ja tema?
Ütles, et on küll. Siis arutles tükk aega selle ülesärkamise asja üle.
Kuidas abikaasa teie elufilosoofiasse suhtub?
Suhtub. Mulle on alati meeldinud targad naised. Lollidest olen hoidunud. Tema tegeleb geneetikaga.
On teil mõttekaaslasi?
Mujal rohkem kui siin. Kevadel tuleb vaba semester, siis sõidan jälle laiemalt ringi, sedapuhku Britannias. Peamiselt teen koostööd teadus- ja religiooniprobleemide uurijatega.
Muret ei mingit?
Hmh! Euroopa oli XV sajandil kloostreid täis, sajand hiljem olid paljudest järel vaid varemed. Sel aastal on Euroopa täis teadusinstituute. Ma ei tahaks, et need varsti varemetes oleksid. Ma olen mures, mis saab teadusest, kas ta suudab ennast teadvustades teaduslikuks jääda.
Kas ühes teie raamatus väljakäidud aines — kvantmütoloogia — on tõesti teie enda leiutatud?
Jah, aga vaadake, see on pikem jutt…
Enn Kasak
- Sündinud 24. septembril 1954 Navi külas Võrumaal
- Abielus, kolm poega
Haridus
- Nõo keskkool — füüsika eriklass — 1972
- Tartu Riiklik Ülikool — teoreetiline füüsika (astro) — 1981
- Füüsika-matemaatika kandidaat — 1990
Töö
- Tõravere observatooriumi astronoom 1981–1995
- Võru Instituudi direktor 1995–1997
- Tallinna Ülikooli dotsent 1998–2007
- Tartu Ülikooli teaduse metodoloogia dotsent 2007 —
Looming
- Teaduslikud ja populaarteaduslikud artiklid
- Raadiosaated
- Raamatud “Iidne tähetarkus”, “Vaba pattulangemise seadus”
