Ennast ravida või koerale rohtu anda?

 (17)
                     
Ennast ravida või koerale rohtu anda?
Oma Rummi tervise eest võidelnud Ille Mägar palub südamest tänada kõiki neid, keda tema mure ükskõikseks ei jätnud.
Foto: Sven Arbet

Väike uudis haigest koerast ja tema kehvas seisus omanikust vallandas abitulva, eakas naine aga puikles abile vastu.

3. oktoobril helistas mulle üks memm, 80aastane Ida-Virumaa Voka küla Kruusamäe talu perenaine Ille Mägar. “Rebased vahivad keset õue vastu, endal sabad lagedad nagu rotil!” kõneles ta.

Üks rebane oli varem sara all hinge heitnud. “Marutaud!” tõdes loomaarst ja saatis looma pea Tartusse uurimiseks, kere käskis aga ära põletada.

“Minust ei ole rebase põletajat,” ütles Ille ja kutsus naabri appi. Nii seda looma põllu peal sussitati.

Aga polnud marutaud, vaid hoopis kärntõbi. Koer läks kärna, nühkis end veriseks. Illel endal hakkasid käed sügelema.

“Arst ütles, need on väga kallid rohud,” jutustas ta. “Jumal küll, aga mul ei ole ju raha!”

Esimese soolase arve – 80 eurot – maksis Ille siiski ära, aga sellest polnud tolku. Küll pidi ta mitmest oma rohust loobuma, naise pension on ju 288 eurot.

Nüüd oli memme koer juba teist korda kärntõve külge saanud. “Mul ei ole raha, Rummi!” ahastas naine koera piinlemist vaadates. “Alles pensionipäeval saan sulle rohtu osta!”

Aga kus see riik on?

“Helistasin valda,” jutustas Mägar. “Ütlesid, et pole meie asi, meie ei saa midagi teha. Helistasin veterinaariasse – pole meie asi, seda peab riik tegema. Ent kus see riik siis on? Mida ma pean tegema? Saage aru, mul ei ole nii palju raha!”

Kirjutasin sellest samal päeval online-uudise. Seda, mis järgnes, poleks ma osanud ette näha.

Kõigepealt helistas loomakaitse ja lubas memme arve kinni maksta. Vähe sellest: üksteise järel hakkasid mu postkasti potsatama üha uued elektronkirjad sooviga hätta sattunud memme aidata.

Veelgi enam – mitmed helistasid mu taskutelefonile.

Ma poleks uskunud, kui palju häid inimesi meie ümber tegelikult on.

“Inimesed tahavad aidata,” helistasin õhtul memmele. “Inimesed tahavad teile raha anda.”

Memm puikles vastu, aga palus abistajaid südamest tänada.

“Ma olen harjunud ise hakkama saama,” lausus ta.

Vana aja inimesed on natuke teistmoodi. Võib-olla seetõttu, et nende elus on olnud igasuguseid aegu.

Kui mees veel elas...

Kui tema mees veel elas, tundis Ille Mägar end kui vanajumala selja taga. Ühel pühapäevahommikul oli see aeg otsas. Mees tõusus voodist, aga jalad ei kandnud. Südameinfarkt.

Riik enam matusetoetust ei maksa. Vald andis 2400 krooni. Sellega ei tulnud Ille välja. See natuke, mis pangaarvele oli kogunenud, kadus nagu vesi kuumal kerisel.

See selleks. Ille mõtleb viimasel ajal pigem, mis siis saab, kui euroliit kokku kukub. “Siis olen jälle lagedaks tehtud!” arutleb ta. “Krooniajal tehti lagedaks, rublaajal tehti lagedaks. Meie põlvkonnalt on mitu nahka tõmmatud.”

Kui kroon tuli, oli siiski lihtsam. “Olime nooremad ja mehega kahekesi. Meil oli aiamaa. Pidasin kanu ja küülikuid, kevadel ostsin vasika, sügisel müüsin. Poeg elas linnas, tal oli viis last. Tahtsin teda aidata. Tervis lubas,” jutustas Ille. “Siis oli mul kõik omal olemas. Nüüd ei ole midagi.”

Kodus kahe kepiga ukerdav Ille pääseb poodi vaid siis, kui sotsiaaltöötaja viib.

Voka poes on kaup paraku kallim kui linnas. “Me läheme Maksimarketisse, sinna, kus kõige odavam on. Ja seal vaatan, mis kõige odavam on. Muidu ma ei saa oma rohtusid välja osta. Muidu ma ei saa elada.”

Rohtusid on meeletu hulk: kallis valuvaigisti, vererõhurohi, diabeedirohi, astmaatilise bronhiidi rohi, siis arstim südame rütmihäirete vastu.

“Peale selle on mul määrimisrohud. Hobusemäärdega määrin selga ja jalgu. Olen ise varsti ka juba nagu hobune!” lausub Ille.

Vägisi tuleb eakale naisele meelde tema ema ütlus, et seadke suu sekki mööda...

Kolhoosnik ei ole inimene

Viletsaid aegu on olnud aga ennegi. 1949. aasta kevadel sai 18aastasest piigast kolhoosnik. “Niisuguseid vanasid ei ole meil vaja,” oli öeldud tema isale, kes veidi üle 50. Vanema venna olid sakslased aga lennuväe abiteenistusse võtnud, venelased andsid talle
25 + 5 ja saatsid Siberisse.

“Minul ei jäänud muud, kui pidin avalduse andma, et tahan kolhoosnikuks,” meenutab Ille Mägar.

Talle anti hobusepaar ja saadeti põllule. Äestas, külvas, ajas kartulivagusid lahti. Siis tuli rehepeks.

“Jõululaupäeval raiusime kangidega rukkihakke lahti,” jutustab ta. “Aga jõulude esimesel pühal ütlesime, et meie tööle ei lähe.”

Naised katsid kontoris hoopis laua, panid süldikausid, pirukad ja pudeli lauale. Brigadir läks näost valgeks.

“Naised, mis te teete, teid viiakse Siberisse!” – “Viigu!” vastasid naised. Paljudel olidki mehed juba Siberis.

Tuli esimees. “Oi, naised, minge tööle!” – “Meie ei lähe!”

Siberisse minek jäi siiski ära.

Küll tuli neil neidudel, kes abielus polnud, nädala kaupa metsa tegema minna. Esmaspäeval mindi, laupäeval tuldi. “Kui ma koju tulin, olid püksid jääs. Seisin pliidi ees ja sulatasin pükse, enne ei saanud jalast ära võtta. Olin nii väsinud, et ei tahtnud enam süüa.”

Kevadel lubati normipäeva eest 20 kopikat, sügisel öeldi, et viis kopikat saab.

Siis tuli laenuvolinik ja ütles, et kõik peavad riigilaenu võtma. “Nii ei saanud me isegi seda viit kopikat kätte,” meenutab Ille. “See oli hullem kui orjatöö.”

Viiekümnendate alguses töötas Ille noorloomalaudas. Sööta polnud, igal hommikul oli viis-kuus mullikat surnud.

“Iga kord, kui lauta läksin, nutsin,” räägib naine. “Me pidime lehmad nööridega üles tõstma. Metsast tõime kuuseoksi, hautasime neid suurtes kateldes, põhku panime ka, siis andsime ette.”

Lehmad nööriga lae alla

Kevadel tassiti loomad nööride abil välja. Mõni suutis ka ise sööma hakata. “Ma ei jõua neid enam tappa, ei jõua enam nahkasid võtta,” olevat öelnud Ille lihunikust isa.

Peale selle tuli täita normid. “Võtsime sada kana. Kui munanorm täis sai, võis mune ka turule viia.

Pidasime küülikuid. Küüliku liha 800 grammi arvestati kilo eest,” meenutab Ille. “Võtsime kitse, sellel on väga rammus piim. Panime lehmapiima sisse, mida meiereisse viisime. See viis rasvaprotsendi üle viie. Nii saime piimanormi täis.”

Hommikuti istus Ille sadulasse ja väntas Jõhvi turule, müüs piima maha ja läks tööle.

Riideid anti talongiga, pealegi küsiti poes passi.

“Mul oli kolhoosniku pass,” jutustab Ille. “Ühtelugu öeldi aga, kolhoosnik ei ole inimene.”

Olud siiski paranesid. “Kui pensionile lähen, hakkan elama,” lubas naine endale.

Vara lubas. “Nüüd on nii, et pean iga päev kopikaid arvestama. Olen vist vähe tööd teinud.”

Logi sisse

Logi sisse kasutades oma
Facebooki, Twitteri või Google'i kontot või e-posti aadressi.


Nimi
Kommenteerimistingimused

Maaleht - viimased uudised
Teeme veinidega nalja
30. oktoober 2014 16:54
Teeme veinidega nalja
Igal aastal on Maalehe koduveinikonkursile laekunud ka erinevatest köögiviljadest pruulitud veine.
Veinitegu ei pea alati surmtõsine olema, natuke saab nalja ka teha, katsetades üllatavate toorainetega.
Komeet kihutas Marsist napilt mööda
Siding Springi ja Marsi kaksikportree nende lähedushetkel 19. oktoobril.
19. oktoobril lendas sabatäht Siding Spring Marsist mööda kolm korda lähemalt kui Maa ja Kuu vahemaa.
Mets on vaese mehe kasukas ja rikka mehe rahakott. Aga kes on rikas?
Lisaks pelgupaiga pakkumisele on mets eestlastele läbi aegade ka tõhusat leivakõrvast andnud. Tänavune rohke seeneaasta meelitas metsa needki, kes sinna ehk muidu teed ei leia.
Vesiveski on Eestis lihtsalt nuhtlus!
Kalev Pehme ei ole veel kaotanud lootust, et suudab taastada osalt varemeis oleva Linnaveski vesiveski.
Kunagist kuulsat Linnaveski vesiveskit taastada üritav Kalev Pehme kardab, et rajatav kalatrepp võtab temalt kivitöökoja rajamise võimaluse.
Piiril löödi lõpuks saag sisse (3)
30. oktoober 2014 11:03
Piiril löödi lõpuks saag sisse
29. oktoobril algasid tööd Eesti−Vene kontrolljoonel. Eesti Vabariigi piiriesindaja Aimar Köss (tagaplaanil) ja Piusa kordoni juht Valmar Hinno (esiplaanil) Misso vallas Kivora külas suhtlesid ka meediaga.
Riik astub samme Eesti−Vene kontrolljoonel. Nimelt tõi kaitsepolitseinik Eston Kohvri röövimise lugu 5. septembri hommikul Miikse küla all muu hulgas selguse, et piiriga pole asjad sugugi nii, nagu peaks.
Metsaelukate horde aitab ohjes hoida jaht ja ainult jaht
Õpitud erialalt küll ornitoloog ja bioloog Olav Renno on loodusega sina peal, eriti mis puudutab metsaelukaid. Ta usub, et peamiselt metsakahjustusi tekitavaid sõralisi peaks meie metsades olema mitu korda vähem. Aga ega siin muu eriti aita kui küttimine.
Metsaomanikud on teadupärast püsti hädas igasuguste metsaelukatega, kes arvavad, et värskelt kasvama pandud puulapsed on nende jaoks loodud toidulaud, mis kiiresti tuleb lagedaks süüa.
Kes on Eesti ebaküdooniakuningas?
30. oktoober 2014 05:15
Kes on Eesti ebaküdooniakuningas?
Tartu linna piiril elav Valdur Soop on tõenäoliselt Eesti suurim ebaküdooniakasvataja.
Eestis kasvatatakse ebaküdooniat ehk põhjamaist sidrunit
vaid mõnel hektaril, kuid Lätis on see tõusev trend.
Aasta Põllumees 2014 konverents Riigikogu saalis
Tavakohane ühispilt. Esimeses reas vasakult: Piret Alfthan, president Toomas Hendrik Ilves, aasta põllumees 2014 Ilmar Teevet, põllumajandusminister Ivari Padar, Liana Põder ja Margot Saare. Tagareas Maalehe ajakirjanik Silja Lättemäe, põllumajandus-kaubanduskoja juhataja Roomet Sõrmus, Nordea Liising Eesti juhatuse esimees Silver Kuus, Maalehe peatoimetaja Aivar Viidik, Tõnu Rahula, Andres Tamm, Peeter Alep, Arne Tamm, Karmo Põder, Tiit Uusoja ja Tiit Juhani.
Kliimamuutustest ja keskkonna seostest põllumajan­dusega oli mitu ettekannet nii Eestist kui Soomest.
Eesti toidu uutest turgudest rääkisid nii põllumajandusminister Ivari Padar kui ka veterinaar- ja toiduameti peadirektor Ago Pärtel. Rahvusvahelist mõõdet lisas Euroopa põllumajandusorganisatsiooni COPA-COGECA
peasekretär Pekka Pesonen, kes tutvustas Euroopa Liidu ja maailma riikide kaubandus­läbirääkimisi.
Hirmud, hirmud, teatri hirmud. Keda kardame?
Eesti Teatriagentuur oli oma 20. sünnipäeva puhul peetud konverentsi kutsunud protokollima Joonmeedia kunstniku Tanel Rannala. Protokollist sai kunstiteos.
Raha võim teeb ebakindlaks. Ja araks. Sellest ei pääsegi, kui tegelikkusest ei saa ausalt ja otse rääkida.
Leigarite vägi
30. oktoober 2014 05:15
Leigarid
Tõelised staarid: esimesest päevast Leigarites kaasa löönud Silvia Kukepuu, 80aastane Marianna Saar ning Laine Mesikäpalt Anna Raudkatsi prossi saanud Marika Oja.
Neljakümne viiendat sünnipäeva tähistav rahvakunstiselts Leigarid annab aastas 200 kontserti, on tantsu sisse pannud nii Mats Traadi “Harala elulood” kui ka pronksiöö.
Majasoojustajad ootavad uut rahalaeva
Elvalanna Anu-Reet Hanso usub, et kui järgmisel aastal tema kodumaja soojustatud saab, vähenevad küttearved poole võrra.
Kortermajade soojustamiseks mõeldud raha, mida KredEx jagas, ei jätkunud sugugi kõigile soovijaile. Kui uus raha saabub, võib minna tihedaks rebimiseks.