Enne surma tahaks kirjutamisest ära elada
Soome ühiskonnas tundub kirjandusel ja kultuuril olevat tugevam positsioon kui Eestis. Paistab see ka soomlastele nii?
Hoogu koguvas võitluses autoriõiguste pärast üritavad äriringkonnad lobitööga ja suurkorporatsioonide survega seadustesse panna töösuhtepügalaid, autoriõiguste ostmist ühekordse maksega ja muid autori õigusi nõrgendavaid punkte.
Kultuuri positsioon Soomes on vilets, seda võiks kirjeldada Jarkko Laine satiiriliste värssidega: “Humanistide maailm on nõrk / selle võiks purustada villase salliga.”
Kultuuri hinnatakse pidukõnedes ja ka (loov)tööstuse selles etapis, kui see kasumit tooma hakkab.
Õnneks on erafondidel, haridus- ja kultuuriministeeriumil, tihti ka kirjastustel veel tahet ja oskusi kaitsta kultuuri ja kunsti positsiooni. Loova töö tulemust, meelelahutus- ja kultuuritööstuse ainest ja kasumit ei sünni ilma loova isiksuseta.
Kultuuri tähendus on Soomes olnud suurim soomlaste identiteedi ülesehitamise ja iseseisvumise faasis ning rahva ajaloo tragöödiate käsitlemisel. 2000ndate Soomes on õppeaine emakeel vähemasti ümber nimetatud emakeeleks ja kirjanduseks, aga kirjandusõpet ja raamatute lugemist, kunstide ajaloost rääkimata, oli vähemasti minu kooli ajal piinlikult vähe. Ma ei usu, et suurem jagu soomlasi teaks ühtki luuletajat peale Leino ja Saarikoski või oleks elu sees lugenud tervet luuletust.
Praegune kultuuriminister Paavo Arhinmäki on mõistnud iseendale tööd andvate, täielikest kodanikuõigustest ilma jäävate loova töö tegijate kriitilist vaatepunkti ning ajab kunstide ja kultuuri asja säärase arusaamisega, et vahel mõtled – jumal on ikkagi olemas.
Olete luule pealt proosale, “päris kirjanikuks” üle läinud. Kas proosa on kuidagi rohkem kirjandus kui luule?
Alustasin kirjutamist gümnaasiumis. Seljataga on näpuharjutusi luulega, kolme raamatu jagu, käsil neljas, viieski. Eelmisel sügisel ilmunud novellikogu oli mu esimene proosateos, mille valmimise järel alustasin ka romaani kirjutamist, sellega läheb kaks-kolm aastat.
Armusin novelle kirjutades proosasse, ehk sellepärast, et see oli mulle uus, aga ennekõike seetõttu, et kooslused on suuremad, teemat võib sügavamalt käsitleda, vahendeid on rohkem.
Kas ka Soomes on praegu ühiskonnas raskem, poliitilisem aeg? Eestlased on isegi tänavatele tulnud...
Eelmise kevade Soome parlamendivalimised olid poliitilisel väljal täiesti ootamatud, nii politoloogidele kui valijatele: poliitika muutus koos Põlissoomlaste parteiga jälle aktuaalseks, põnevaks, võimalikuks, kuigi nende valijaist oli suurel osal ilmselt poliitikast lõplikult kõrini, nad said ka haritlaste protestihääli.
Tänavustel presidendivalimistel on lihtsad inimesed, kes varem ei rääkinud poliitikast või kes olid tüdinud tollest kivistunud, korrumpeerunud, elukaugest alast, näidanud, et see on taas osa kodanikuks, soomlaseks olemisest. Põlissoomlaste valimisvõit oli õnnelik õnnetus, äratuskell, meeldetuletus sellest, et kodanikuühiskonda ja demokraatiat mõjutatakse peamiselt hääletades.
Presidendivalimised üllatasid, jättes poliitilised dinosaurused Lippose ja Väyryse Pekka Haavisto selja taha. Sauli Niinistö oli peajagu üle mõlemas voorus, aga teise ringi valiti härrasmeestest kandidaadid, kes kumbki ei vältinud mingeid teemasid, vaid esitasid oma mõtteid, mitte poliitilist liturgiat või pidukõnesid.
Tallinna–Tartu vastandus on viimasel ajal taas esile tõusnud. Teie kodulinn Turku on rohkem nagu Tartu. Kas Soomes on ka säärast vastandamist-vaidlust?
Sauli Niinistö on sündinud Salos, 50 km Turust. Tema abikaasa Poris, aga on elanud ka Turus ja avaldanud luuletusi. Ei ole halb, et president on mujalt kui Helsingist. See annab teatava perspektiivi, kuigi parteid on üleriigilised ja muidugi on tegevuse keskpunktiks Helsingi.
Praegune valitsus on haldusreformi käigus teinud ettepaneku, et Turu ühendataks kümmekonna lähivalla või linnakesega 300 000 elanikuga linnaks, Helsingi koos lähialadega on saamas üle miljoni elanikuga linnaks.
Mis on praegu teie kõige tähtsamad tööd? Kuhu olete teel?
Kõige tähtsam on mu poeg, kes elab minu juures üle nädala. Siis tuleb mu kirjutamine, raamatud ja arvustused Suomen Kuvalehti jaoks.
Olen kuuendat aastat kirjanike liidu juhatuses, see on tähtis töö ja auasi. Minu eesmärk on enne surma jõuda selleni, et võin keskenduda vaid raamatute kirjutamisele ja sellest ära elada.
Kuidas Eesti Soome poolt vaadates tundub?
Esimest korda käisin Eestis 1993, seejärel tihti kuni aastani 2000, sest mu sugulasel oli Tallinnas Reimani tänavas korter.
Kirjanikuna tulin Eestisse 2004 ja käin nüüd Tallinnas kord-kaks aastas. Olen Eestit alati armastanud ja näinud ühiskonna arenemist pärast iseseisvumist. Enne eesti kultuuriinimestega tutvumist ei saanud ma aru, milline haritus, lugemus, kriitilisus ja ausus on eesti kultuuridiskussioonis võimalik.
Eesti ühiskonna pahupooleks on ühtlane maksusüsteem ja sellega ühenduses nõrk sotsiaalne turvavõrk, nõrgimad ühiskonnaliikmed jäetakse liiga üksi. Loodan ka, et Eesti riik suudab organiseerida kultuurile korraliku toetuste ja stipendiumide süsteemi.
Ma saan aru eestlaste vaatepunktist vene küsimuses, aga üldinimlikult mõeldes ei tule ajaloost meelde häid näited, kus ühiskondlikud probleemid oleks lahenenud revanšimeeleoludega.
Omal moel eraldas Nõukogude Liit nii Eesti kui Soome muust maailmast, geopoliitiline asend mõjutab endiselt Soome ühiskonna suletust. Siiski tuleb öelda, et Soome ühiskond on üks maailma paremaid oma sotsiaalsüsteemi ja kodanikuõigustega.
Progresseeruv maksusüsteem annaks ka Eesti ühiskonnale paremad võimalused kõigist oma liikmeist hoolida.
Mis Eestis enim meeldib?
Lisaks lastele on suurim, mida inimene võib saavutada, sõbrad. Mul on au pidada oma parimateks sõpradeks paari peast päris põrunud eesti kirjanikku, kellega kahjuks liiga harva kohtume.
Joni Kristian Pyysalo
- Sündinud 2. mail 1974 Turus
- Poeg Eino
Haridus
- Magistrikraad Turu ülikoolist soome kirjanduse erialal 1999
Töö
- Suomen Kuvalehti kirjanduskriitik ning kultuuritoimetaja YLE juures
Looming
- Tuntumad raamatud: novellikogu “... ja teisi novelle” (WSOY 2011); luulekogu “Surm, armastus ja lisaseadmed” (WSOY 2006)
- Seos Eestiga: pea paarkümmend aastat siin käinud, õpib praegu eesti keelt, üks noorema põlvkonna põnevamaid estofiile
