Esimene päris eestlaste tehtud film
Kuni 1962. aastani oli Tallinna Kinostuudio töökeel vene keel.
Moskvas õppinud noore filmiseltskonna tööle tulekuga 1960ndate alguses hakkas stuudio samm-sammult muutuma eestikeelseks ja mingil, tollal lubataval määral ka eestimeelseks.
1962 tegi Leida Laius oma diplomitöö “Õhtust hommikuni” (Valdo Pandi stsenaarium), Kaljo Kiisk “Jäämineku” ja Jüri Müür (teiseks režissööriks Gri-gori Kromanov) “Ühe küla mehed”. Koosolekute kuldkõneleja Müür oli üks neid mehi, kes surus läbi eestikeelset asjaajamist.
Kui “Ühe küla mehed” esimese kodumaise filmina linale jõudis, kirjutas Rahva Hääle kriitik Raik Aarma lausa pidulikult: “Kinostuudio “Tallinnfilm” viimaste aastate toodang kunstiliste filmide osas pole pakkunud erilist põhjust rõõmustamiseks.
Ning kui siis stuudio juhtkond möödunud aastal astus julge sammu ja usaldas uue filmi “Ühe küla mehed” valmistamise täielikult äsja Moskva Kinematograafiainstituudi lõpetanud noortele, siis puges südamesse salajane ootus: vahest suudab see “värske veri” üle saada hallusest ja keskpärasusest, mille vähemeelitav pitser kippus “Tallinnfilmi” kunstilistele filmidele juba otsekui seaduspäraseks saama?”
Raik Aarma jätkab pisut allpool: “Uus film on “Tallinnfilmi” kunstiliste filmide seniselt tasemelt tubli samm edasi.” Sirbi ja Vasra noorel filmikriitikul Ivar Kosenkraniusel on Aarmaga võrreldes nina pisut vingus, ent see ongi ju kultuurilehe kriitiku asi iga kivi üles kergitada, et näha, mis kivi all peidus.
Kes meil seal siis on? Lavastaja, nagu öeldud, Jüri Müür, tema paremaks käeks teatrikoolituse ja telekogemusega tulevane filmilavastaja Grigori Kromanov. Nagu hiljem “Põrgupõhja” filmi juures, olid ka “Ühe küla meeste” võtteplatsil rollid jagatud nii, et Müür juhtis ja suunas tegevust, Kromanov töötas näitlejatega.
Operaatoritena debüteerisid 1960.–1970. aastate tulevased pildimeistrid Harry Rehe ja Jüri Garšnek. Kunstnikuna Linda Vernik, tootmisjuhina Virve Lunt.
Lugu ise on lihtne. Eesti kalurid satuvad tormiga Soome, seal aga püütakse neist ühte, Niglast, kelle paadiga endised sõbrad on 1944. aasta sügisel Rootsi läinud, meelitada jääma kapitalistlikku maailma ja edasi Rootsi sõitma.
Kaarel Karmi siseheitlus saatuslike valikute ees kohalikus raudteejaamas – kas sõita või mitte sõita – on kindlasti 1960. aastate Eesti mängufilmi mõjuvamaid stseene. Kuidas asi laheneb, näeb vaataja ise televiisorist.
“Ühe küla mehed” on huvitav rajamärk Eesti NSV sise- ja välispoliitilises ajaloo kontekstis. Just sellal luuakse VEKSA (Väliseestlastega Kultuurisidemete Arendamise Ühing). Soome presidendi Kekkoneni mitteametliku Eesti visiidini, mis taasrajab “Soome silla”, jääb veel kaks aastat.
Aimée ja Vladimir Beekmani stsenaarium ajab juba sama asja, mida Kekkonen paari aasta pärast ajama hakkas – rõhutades, et Eesti asub Eestis, mitte paguluses. Igatahes Jüri Müüri filmi linale ilmumise kontekst on põnev uurimisaine.
“Ühe küla meeste” määratlemisel on olnud ühel meelel nii filmikriitik Jaan Ruus kui ka filmi direktor, praeguses mõistes tegevprodutsent Raimund Felt: see oli esimene päris eesti film pärast suurt sõda.
“Ühe küla mehed” (1961)
- Režissöör Jüri Müür (1929–1984).
- Stsenaristid Aimée Beekman (1933), Vladimir Beekman (1929–2009).
- Operaatorid Jüri Garšnek (1939–1980), Harry Rehe (1930).
- Helilooja Eino Tamberg (1930–2010).
- Kunstnik Leida Vernik (1933–1990).
- Osades: Kaarel Karm (1906–1979), Helend Peep (1910–2007), Einari Koppel (1925–1978), Oskar Liigand (1911–1995), Peeter Šmakov (1940–2006), Herta Elviste (1923), Aino Seep (1925–1982), Mall Sillandi (1942), Kaljo Kiisk (1925–2007), Arnold Sikkel (1912–1974) jt.
Noor neiu astus üles petetud naise rollis
Endine Viljandi teatri näitleja Mall Sillandi mäletab, et teda kutsus filmi “Ühe küla mehed” režissöör Jüri Müür.
“Sattusin sellesse filmi tänu sellele, et õppisin parasjagu Tallinnfilmi näitlejate õppestuudios. Jüri Müür oli minu õppejõud.”
“Filmis oli mul väga õnnetu rollike, pidin mängima Peeter Šmakovi poolt hüljatud naist,” meenutab Sillandi. “Aga päriselus oli just Šmakov minu meheideaal. Mina muidugi absoluutselt tema maitse polnud,” räägib Sillandi.
Veel meenub Sillandile, et filmi mereäärsed võtted tehti Eismas ja Vergis. Et hirmus palju aega kulus sobivate võtteilmade ootamisele, aga õiget ööbimiskohta polnud, mistõttu võttegrupp pidi elama kohaliku kultuurimaja lakas.
“Heinad polnud enam eriti värsked,” mäletab Sillandi. “Seal läks kõvaks viinavõtmiseks. Kui Šmakov purju jäi, meeldis talle istuda mõne võtetel kasutamist leidnud suure veoauto rooli ja kihutada mööda külavaheteid, nii et kurvid sirged. Istusin siis tema kõrval ega kartnud midagi!”
Pärast võtteid hakkas Sillandi juures Kingissepa tänava raamatupoes, kus ta õppimise ajal töötas, käima Helend Peep.
“Ühe küla mehed” noorele Sillandile erilist muljet siiski ei jätnud. “Enda pärast pidin lausa silmad maha lööma. See jäi ka mu suurimaks filmietteasteks.”
Ilmar Palli
