Esimesed aluspüksid saadi Eestis naistele jalga suure sunniga

 (22)
Esimesed aluspüksid saadi Eestis naistele jalga suure sunniga
Aluspüksid - materjal muutus järjest õhemaks, püksisääred uhkemaks.Foto: Karin Kaljuläte

Saja aasta eest käisid naised Eestis enamasti püksata ning uue pesueseme selgasaamine õrnemale soole polnud sugugi lihtne.

Vanu pesuesemeid Targu Talitale näidanud Tiiu Raime kodu on täis uut ja vana käsitööd. Oma rikkalikku kollektsiooni on endine pedagoog mitmel korral eksponeerinud ka näitusel. Huvitava osa moodustavad pesuesemed, sest kui laua- ja voodipesu on peredes veel esivanematest alles, siis ihupesu on hoopis haruldasem - see lihtsalt kulus ära.

Kõlvatud aluspüksid

Sada aastat tagasi käisid Eesti naised ringi püksata. Viitina mõisaproua Barbara Juliane von Krüdener (1764-1824), kes tõi aluspüksid oma mõisa, nägi kõvasti vaeva, et naised need jalga paneksid. Proua kontrollis nende kandmist pidevalt, kergitades kepiga naiste seelikuid. Kel pükse polnud, pidi minema koju neid jalga tõmbama.

Keskaja Euroopas kandsid pükse peaasjalikult suurilmadaamid, näitlejad ja lõbunaised. Seepärast need korraliku naise jalga ei passinud. Samal põhjusel seisid pükste vastu ka mehed. Kui naistele see aluspesu meeldima hakkas, pidid nad neid kandma salaja. Mõned käinud pükse pesemas oma vanematekodus, et kõlvatud rõivaesemed mehe ja ämma silma alla ei satuks.

Suvel palavaga oli püksata talutöid teha mõnus, samuti põõsa varjus oma asju ajada. Keerulisem oli muidugi talvel külmaga.

Esimesed püksid olid hästi pika säärega, tihtipeale alt lahti. Sageli hoiti neid üleval paeltega, mis sõlmiti kõhu peale kokku. Mõned püksid olid eest nööbitavad.

Esiotsa õmmeldi pükse paksust linasest. Kui särke hakati tegema batistist, siis õmmeldi samast materjalist ka aluspüksid. Õige varsti tulid säärte all-äärde heegeldatud pitsid, moodi läks broderiipits. Peagi lisandusid säärtele nöörvoldid, pitsid muutusid järjest laiemaks. Kui simmanil seelikud tantsuhoos lendu kiskusid, polnud enam põhjust pükse häbeneda.

Pikkade säärtega püksid kadusid, kui seelikud läksid kitsamaks ja lühemaks. Siidkleitide all enam linasest ega batistist pükse ei kantud, aluspesugi muutus siidiseks. Tiiu kollektsioonis on selliseidki.

Mood käib ikka spiraali mööda ning tänapäeval püksata ringi käia on niisama siivutu kui sada aastat tagasi aluspükstes.

Tädi pärandus

Targu Talita küllatuleku puhuks oli Tiiu Raime oma maakodu akende ette pannud filee- ja heegeldatud kardinad. Ere päikesevalgus muudab mitukümmend aastat vanad aknakatted hapraks, seepärast hoiab ta neid enamiku ajast kohvris.

Mitu kohvritäit on kunagisel käsitööõpetajal ka uhket pitsidega voodipesu, tikitud ja heegeldatud laudlinu-linikuid, põllesid ning ihupesu. Ajapikku on lisandunud oma suguvõsa näpuosavate naiste tehtud esemetele kingitusi sõpradelt-tuttavatelt.

Kui hoolega vanasti meheleminekuks valmistuti, nägi Tiiu Raime oma tädi Johanna veimevaka järgi. Märtsiküüditamine jõudis aga tema pulmadest ette, kodumaale jäid maha ka kohvrid pesuga. Tädi Siberist tagasi ei tulnudki, ent tema tehtud näputööst sai alguse Tiiu huvi vana käsitöö vastu.

Tädi veimevakas oli kingitusi ka tulevasele kaasale. Näiteks pikk linasest öösärk, mille kraeäärt kaunistas sinise ja valge lõngaga tehtud ristpistes tikand. Särgi esikülje südame kohale oli tädi tikkinud oma nimetähed. Monogrammid kaunistasid tavaliselt ka padjapüüre, kõige enam aga tikiti neid käterättidele.

Pikk linane särk

Loe veel

Tiiu toob välja ühe koredast linasest särgi. 19. sajandil oligi maanaise kõige tavalisem riideese suvel pikk linane särk. Seesugune oli tihtilugu palaval suvepäeval heinamaal tüdrukute ja naiste ainus kehakate. Teine, samuti paksemast pleegitatud linasest, aga uuem särk on saanud juba rikkaliku kaunistuse. Käsitsi on sellele heegeldatud traksid ja kolmnurkne esiosa. Teinekord tõmmati särgile peale linane undruk. Niisugust riietusviisi peeti loomulikuks, vaid kirikuõpetajad nurisesid, et naised käivad särgiväel, rinnad pooleldi paljad. Juhtus sedagi, et isegi kirikusse mindi särgiväel.

Majanduselu elavnemine tõi kaasa ka käsitöö arengu. Kursustel õppisid naised linlikke käsitöövõtteid. Oma osa oli siin mõisadel, kust tihtilugu pärinesid tikandite mustrid. Maal hakkasid ringi liikuma n-ö kaubajuudid, kes pakkusid käsitöölõngu ja peenemat riiet. Peenemad prouad ostsid pitsi poest, aga ilusat näputööd näeb nende riietusesemete juures ikkagi. Enamasti tuli selline pesu juba väljaõppinud meistrite käe alt, pesuõmblejate töö läks hinda.

Moes olid imepeened nöörvoldid. Tiiu mõõtis ära voldi laiuse, see oli vaid 1 mm, nende vahe aga 2 mm. Nöörvoldid ehivad särkide rinnaesist küll pikuti, küll põigiti, oskuslikult pitside vahele sätitud. Pitsid moodustavad kaari, siksakke ja muid mustreid. Kaunistatud on ka öösärkide ja alus-kleitide ehk aluskuubede allääred. Kõik need tööd tehti tavalise õmblusmasinaga. Imestama paneb täpsus, vigast õmblust naljalt ei leia.

Vanim pesu Tiiu kollektsioonis on pärit möödunud sajandi algupoolest, uhkeimad neist kuulunud ehk poeemandale, apteekri- või arstiprouale. Tol ajal õmmeldi pesu ka peenest linasest, aga juba kippus tooni andma sellest veel õhem riie batist. Aja jooksul on ligi saja-aastased pesutükid kollakaks tõmbunud ning iga triikimine vähendab nende eluiga. Särgid muutusid järjest lühemaks, kui naiste garderoobi ilmusid aluspüksid.

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare