Evelin Pang: Küpsemine on mõnus
Kui Lennart parasjagu häält ei tee ja Evelin mõttesse vajub, kostab taustaks korrapäraselt tiksuv kell (tikk-takk, tikk-takk…).
Vastvalminud plaat, nagu Evelin alljärgnevas jutus aimata laseb, on nagu ta elugi — aus, džässi sugemetega ja õnnelik.
* * *
Evelin, kas siis, kui oma plaati sisse laulsite, teadsite juba, et teil sünnib poeg?
Lugusid valides ei teadnud. Lauldes juba teadsin. Aga tegelikult ei olnud see tol hetkel tähtis… Tähtis oli pigem see, et ma kandsin last enda sees.
Mul on praegu seda plaati kuulates tunne, et neid laule laulab mõnevõrra teine inimene, sest last oodates midagi muutub.
Need laulud plaadil on sest ootusest ehk pehmemad ja helgemad.
Tahate öelda, et praegu lauldes see enam ei oleks nii?
Ei oska öelda. Arvan millegipärast, et minult oodatakse midagi muud. Tegelikult on mul sellest plaadist praegu veel raske rääkida, sest ma ei ole tagasisidet saanud.
Jah, lähedased on küll kuulanud, aga mida arvavad need, kes mind ainult lavalt teavad? Selline tunne on, et põrsas on alles kotis.
Et ebakindel tunne veel… Priit on ju kuulanud, kas see ei anna siis kindlust?
Priit ütles, et sellel plaadil on üks viga. See, et need ei ole minu kirjutatud lood. Aga mis teha, kui puudub nõutav talent. Ma ei ole mitte kunagi mitte midagi sahtlisse kirjutanud, ei tekstirida ega viisijuppi.
Olete lõpetanud laste muusikakoolis klaveri eriala. Tähendab, et teil on samasugune muusikaline baasharidus nagu Anne Veskil.
Vaat! Muusikakooli lõpetasin 14aastaselt. Siis tuli pikk paus kuni lavakani, kus oli põhjust õpitu jälle meelde tuletada.
Ja lavakas puutusin esimest korda elus hääleseadega kokku, sest lapsena olin ma lihtsalt lastekoori tüdruk ja üldse mitte solist.
Nüüd on plaat ja on teater.
Tegelikult on teater ikka südamelähedasem, aga praegu lihtsalt juhtus nii.
Ma kohtusin ühiste tuttavate kaudu Ivar Mustaga ja lasksin ennast musitseerimise mõttest kaasa tõmmata. Võimalus proffide pillimeestega stuudios musitseerida on väga ahvatlev.
Mind võlus koostegemise võimalus, mitte nii väga see, et ohoo - sooloplaat!
Pidasin Priiduga nõu ja mõtlesin, et kui palju selliseid ettepanekuid elus ikka tehakse.
Kes valis lood?
Lood olen ise valinud, aga Jürmo Eespere tegi seaded. Kuigi lugude valik on üsna seinast seina, siis Jürmo seaded on need, mis teevad sellest ühtse terviku.
Ühe erandiga siiski?
Jah, see folgilik lugu teatrietendusest "Latern" on nii-öelda lisapala ja täiesti teistsuguse kõlapildiga kui ülejäänud.
Aga ma nii tahtsin, et see lugu saaks salvestatud, sest ta on mulle väga südamelähedane.
Laulate mitte just oma põlvkonna laule.
Ma arvan, et mingid laulud olen ma korjanud kodust kaasa. Näiteks Joel Steinfeldti "Kaks südant". Seda kindlasti kuulsin lapsena, teismelisena sain aru tekstist. Steinfeldt on teinud ju igasugust muusikat, aga kahjuks seostub enamikul tema nimega "Tiigrikutsu".
Otsisin lugusid, mis oleks unustatud, kuigi sekka sattus ka tuttavamaid asju. 50aastastele muusikahuvilistele peaks need kõik tuttavad olema.
Äkki on teie vanematel olnud kunagi soov plaati teha?
Ma ei tea, ma pole küsinud. Öeldakse, et me saame mõlemast vanemast enam-vähem poole. Isa on mul kirglik melomaan ja ema armastab tohutult teatrit. Aga mina ei taha lasta ennast teatri juurest ära sikutada.
Muusika juurde?
Jah. Minu jaoks on väga selge, et olen näitleja, kes laulis ühe plaaditäie muusikat.
Need on täiesti erinevad maailmad. Ja mina tunnen ennast teatris palju kindlamalt. See pole eputamine, kui väidan, et ma ennast lauljaks ei pea, sest tean oma kitsaskohti, hääleulatust...
Arvan, et Liisi Koikson läheb kontserdile palju enesekindlamalt kui mina.
Aga ilmselt filmivõtetel on temal jalgealune hõredam. Nii ongi! Mina olen muusikast läbi imbunud näitleja. Lihtsalt nii on läinud.
Hästi on läinud. Ehk sellepärast, et te pole kartnud elada. Olete julgenud saada lapsi ja loobuda mõneks ajaks laval olemisest.
Aga ma ei mõtle sellele praegu, sest ma olen neid lapsi väga tahtnud saada. Ja võimalus oma lastega kodus olla on mulle pigem privileeg kui tüütu kohustus. Ma arvan, et on väga hea olla vahepeal eemal. Publiku silme alt ära. Ehk nad tahavad mind siis jälle näha.
Pärast tütar Loviisega kodus olemist tulid rollid "Rujas" ja "Tuulepealses maas".
Jah. Ma olen õppinud, et kõige parem on lasta asjadel lihtsalt sündida. Kõik, mis tulema peab, tuleb niikuinii.
Ma ei kibele kodus, et oh, saaks osa teha, saaks plaati teha. Olen hoopis rohkem asjadest loobunud, sest ainult raha pärast teha ei taha ja oma otsuseid ma ei ole kahetsenud.
Asjad hakkavadki juhtuma siis, kui suudad päris siiralt ennast vabaks lasta.
Mulle istub see noorte mõtlemine ja tegutsemine - neil on elutargad mõtted peas.
Väga huvitav. Mul on oma vanemate sõpradega olnud alati huvitav, ka siis, kui olin 12 või 15. Ja teatris on ju kolleegidega samuti töised ja võrdsed suhted, mis sest, et ma võiksin paljudele neist vanuse poolest lapseks olla.
Tegelikult ma tihtipeale eelistangi vanemate inimeste seltskonda. Suudan nendega kergesti mingi ühisosa leida.
Ma olen teievanustest kirjutamisel kasutanud sõna "varavanad", nende väärtushinnangud on paigas noorelt.
Kui ma enda jaoks sõnastan seda, mida mina elus tahan, siis tahangi, et ka kolmekümne ja neljakümne aasta pärast oleks mul tugev toimiv perekond.
Ma ei mõtle väga, et mis rolle olen selleks ajaks mänginud.
Mida Elmo Nüganen selle peale ütleks?
Elmol on endal kolm väga toredat last. Aga äkki räägib minus praegu imetav ema ja see jutt tuleks läbi filtri lasta. (Kella tiksumist on taas kuulda tükk aega. - M. M.)
Samas ma räägin endale ju vastu. Ütlen, et pere ja kodus olemine on tähtis, aga siis tuleb plaat. Ja kontserdid. Tegelikult ma ei taha oma last sellega koormata, aga nii nende asjadega on elus.
See ongi aus mõtlemine ja elamine.
Esimene reegel plaadile lugusid valides oli, et laulan eesti keeles. Kuigi päris paljud asjad, mis mulle endale meeldivad, jäid teksti tõttu kõrvale.
Kõik ei sobinud ka naisterahva suhu. Näitlejana on mulle tähtis, mida ütlen, sest häälega ma ju ei vigurda, laulan mõtet.
Tähelepanu võitmiseks kukerpalli ei lase jah, kui laulad.
Jah, ja mulle endale meeldib väga instrumentide valik - eriti trompet ja flööt...
...ja seitsmekümnendate alguses Eestimaale jõudnud kõlaefektid, fuzz ja vau kusagil lugudes maitsekalt tagaplaanil...
"Tuulepealse maa" kole vägistamise stseen, kas seda oli kole mängida?
Tegelikult ei olnud, sest see on nii tehniline. Mulle tundub, et sellist stseeni ei saakski teistmoodi teha, kui näitlejana kõrvalpilku säilitades. Kui tahad ise terveks jääda, siis on see ainult nii võimalik.
Kas on selline asi olemas inimesel, ka näitlejal, nagu puruks minemise piir?
On. Kui keegi endast midagi väga isiklikku lavale jätab... Olgu autor või näitleja... Siis võib hoolimatult kõrk ja üleolev suhtumine tundliku inimese katki murda. Aga kes meist ei oleks tundlik. Ausus on see, mis puudutab.
Näiteks Uku Uusbergi lavastus "Pea vahetus" on nii aus, et sest aususest võib isegi ebamugav hakata. Üks võimsamaid teatrielamusi sel aastal.
"Tuulepealses..." seda vägistamise stseeni ei olnud keeruline teha, küll aga viimased kolm osa. Mulle läks Adele Kallaste lugu (seinakell hakkab siin taas lööma tunde, jõuliselt) väga, väga südamesse.
Mu oma vanavanemad viidi Siberisse... Ja mängida 1941. aasta juunikuu sündmusi... Seda sama ööd, kui minu perekond ära viidi... Väga-väga isiklik.
Siiani on mul olnud pigem sellised tööd, kus tuleb mängida energilist ja natuke pealiskaudset noort naist.
Aga nüüd tundub, et ehk hakkab see noorus tasapisi mööda saama. Ma mõtlen, et küpsemine on mõnus.
* * *
Lennart, kes on meid silmad kinni kuulanud, hakkab taas häälitsema.
"No näed, pojakesel läks kõht tühjaks," ütleb Evelin Pang. Evelini sooloplaadil jääb samuti kummitama hääl, näitleja hääl, mis murdub, on sillerdav, tõsine, kurb, värvid ja varjundid peegelduvad ses ning annavad edasi sõnades peituvat südametukset.
Lapse ime - kui Lennartit veel ei olnud
Priit Võigemast räägib ajast, kui neil Eveliniga veel Lennartit ei olnud, oli vaid Loviise.
"See lapse ime... Näiteks ühel õhtul, ma olin nii väsinud, panin last magama, mõtlesin, et hüpnotiseerin ta ära. Vaatasin teda hästi väsinud ja tuima näoga, haigutasin.
Ei, ta võttis uskumatuid poose, trillitas ja trallitas. Tõstis jala võrevoodi ääre peale juba. Ma peaaegu magasin, kui äkki nägin, et ta oli kuidagi varvastega roninud mööda pulkasid üles. Kükitas juba peaaegu nagu kana õrrel, hoides jalgade ja kätega voodist kinni. Ja juba käis nõksakas.
Mina infarkti äärel, kargasin ta juurde ja tõstsin voodisse. Olin uhke - mõtle, millise õnnetuse ma ära hoidsin.
Ja siis hakkasin kahetsema: milline muutus oleks toimunud me lapse eneseteadvuses, kui ta oleks just nüüd, just sellel õhtul sealt vangist vabadusse pääsenud!
Oleks välja saanud, aga mina lihtsalt julmalt lükkasin selle hetke edasi. Tema enesehinnang oleks tõusnud. Tema maailm oleks ju tohutult avardunud! (Ohkab.) Aga midagi ei ole teha, ma ei saanud talle või endale seda lubada. Oleks seal midagi pehmet all olnud..."
