Ever, keda me näinud pole ja Ever, keda kõik tunnevad

1. aprillil 80 aasta juubelit tähistavat Eesti teatri tänavust – ning mitte ainult – parimat naisnäitlejat tunneb rahvas sadadest rollidest. Igaüks isemoodi...

Kui roll ei õnnestu, on süüdi kostüüm... Ita Ever nii ei arva.

Ain Jürisson, näitleja, lavastusala juhataja

Olen Ita puhul alati imetlenud kõige rohkem seda, kui harukordne on tema rollide ulatus – selliseid näitlejaid pole palju. Tema on draamateatris läbi mänginud praktiliselt kõik lavastajad, alates papa Kalmetist Pedajaseni välja. Ja kõikidesse oma rollidesse on ta väga tõsiselt suhtunud, ka neisse, mis ehk talle endale eriti ei ole meeldinud. Kõige imetlusväärsem on muidugi Ita vastupidavus. Tänapäeval vaat et ei olegi enam selliseid näitlejaid. Kuid Itale pole võõras ka ükski inimlik pahe – kui vaja, võtab viina, aga ainult ilusa kraadini... Ja seltskonda ei vali, ei pirtsuta, ehkki tal on nii oma sümpaatiad kui antipaatiad. Viimaseid ta siiski otseselt ei põlga.