Mehe mõõt

Filipp Losi maailmapildi mastaabist sain aimu üsna kohe, kui tutvusime. Tema juhtis toona Moskvas meie Vaba Lava moodi teatrit. Tookord istusime minu juures maal. Ajasime päev otsa juttu – jõime kohvi ja juttu jätkus. Kultuurijutud olid.

Tema küsis minult seda ka, et kas lähen Põlvamaale, maanteemuuseumi esietendusele. Lavastuse nimi oli “Vaga vend Vahindra”. Ma ei olnud seda minekut plaaninud. Kohmasin, et see on kaugel.

Selle peale vaatas Filipp Los mind imestunult. Läks nõnda, et käisime ikkagi esietendusel ära ja sõitsime öös läbi Eesti tagasi. Ning taas jätkus, millest kõnelda. Oli 1. august 2014. Moskva mehe mastaap oli ja on ilmselt selline, et hea teatri jaoks pole ükski vahemaa liiga pikk.

Nüüd ma küsin Losilt kusagil jutu sees, et kas ta siis, kui saab oma siin tehtud lavastuse eest Kuldse Maski, läheb tagasi Moskvasse. Tavaliselt sel puhul tehakse ettepanek ja pakkumine, millest keelduda ei saa. (Kord mu ühe lemmiklavastaja Marat Gatsaloviga siin Eestis just nii läks. – M. M.)

Saan oodatud ja samas ootamatult kindla vastuse, et ta ei lähe kusagile. Moskva lihtsalt ei ahvatle teda. Ta on enda sõnul seal kõike näinud. Ja ka teinud.

Juba kuus aastat tagasi ostis ta Tallinnasse korteri, käis koos perega Eestis puhkamas. Siin on nüüd koht, kus ma pean ütlema, et Filipp Los on üks väheseid Vene teatraale, kes on väga palju näinud meie eestikeelset teatrit.

Lisaks tunneb ta Eestit, meie kauneid kohti.

Toon näite: kui kiidan eelmisel õhtul nähtud lavastuse “Mittekaasaegne kontsert” noori osatäitjaid nende uskumatu füüsilise ja vaimse vormi eest, tuletab Filipp Los mulle meelde NO-teatri lavastust “Pedagoogiline poeem”, kus Tiit Ojasoo õpilased üsna samamoodi improviseerisid, meeletult tantsisid, laulsid ja muusikat tegid. Noorte energia on vägevalt saalidesse tungiv nii meil kui ka Venemaal, pean nentima. Samas mingi vahe ikka on, kas või temperamendis.

Kuna oleme Filipp Losiga kolme aasta jooksul suhelnud, tean, kuidas mees hoolib oma perest. Nüüd ütleb ta üsna emotsioonita, kui küsin, kas ta naine ja lapsed elavad koos temaga Tallinnas, et on lahutatud. Ta elab Eestis koos 13aastase poja Semjoniga, kes alustas septembris õppimist Tallinna Juudi gümnaasiumis.

Tütar Uljana on 19aastane ja õpib Moskvas kõrgkoolis meediat, usinalt õpib ka eesti keelt. Nad on isaga arutanud, et ta võiks magistrikraadi teha Eestis. Ülikihvt on see, millise tooniga Filipp Los räägib, kuidas ta tõuseb vara, teeb endale ja pojale hommikuks süüa ning siis poja läbi ärkava Tallinna kesklinna kooli sõidutab, et ise teatrisse tööle jõuda.

Õitsev teater

“Siin Vene teatris töötavad inimesed, kes siiralt tahavad, et teater õitseks ja et saalid oleksid publikust tulvil. Nad on valmis koos minuga selle nimel töötama. Me peame õppima töötama palju intensiivsemalt,” räägib Vene teatri uus kunstiline juht Filipp Los. Vaatan talle küsivalt otsa, sest ei saa aru, mida kunstilises kollektiivis tähendab sõna “intensiivsemalt”.

Filipp Los ütleb mu küsiva pilgu peale, et äkki ei ole see kõige korrektsem, kui seda juttu oma teatrist räägib kunstiline juht. Kehutan teda siiski intensiivsusest kõnelema.

“Kui ma vaatan numbreid, mis iseloomustavad meie teatri töö tulemust, siis kõnelen endamisi: Vene teatris on piisavalt suur trupp, meil on suurepärane teatrimaja Tallinna keskel. Küsin endalt, kuidas köita publikut nii, et teenida sama palju raha nagu Eesti Draamateater siin kõrval näiteks,” kuulen selgituseks.

Esimesel hetkel tundub see üsna hullu mõttena, aga Filipp Los tahab, et ka Vene teatri etendused oleksid kõik välja müüdud. Praegu on nõnda, et mõned lavastused seda ka on, aga mõned mitte. “Mina kui teatrimänedžer pean truppi innustama, et me teeniksime rohkem raha piletite müügist.”

Ütlen kerge irooniaga, et ja-jah, lihtne, tuleb turundada. Filipp Los irooniaga kaasa ei tule. Ta on mõelnud nii: “Intensiivne töö. Mida see tähendab? Näiteks me peaksime mängima oma suures saalis mitte kolm-neli korda nädalas, vaid seitse-kaheksa korda. Kui me müüme rohkem pileteid, tähendab see ka seda, et on mõtet rohkem lavastusi välja tuua.”

Teater algab iga uue hooajaga uuesti. Taas ja taas peab ta endale ja vaatajatele tõestama, et on parim.
Filipp Los

Ja üks teostatav mõte on tal veel: “Me hakkame rohkem ringi sõitma ja Eestis külalisetendusi andma.” Filipp Los näeb selles eelist, et ollakse ainus venekeelne professionaalne teater Eestis. Ta on Rakvere teatris viimastel aastatel teinud kaks lavastust, näinud teatrit ratastel, ja usub, et see peaks toimima ka venekeelse teatri puhul.

Ma alustan lauset: “Rohkem raha tähendab...” Los ei lase mul lõpetada ja räägib ise: “Rohkem raha tähendab suuremat loomingulist vabadust. Kui teenime rohkem, tähendab see suuremaid võimalusi teha julgeid, huvitavaid, loomingulisi lavastusi. See on elusas teatris normaalne protsess.”

Tema lisab, et iga teatrijuhi ülesanne on seda protsessi järjekindlalt tagant tõugata ning mitte lasta trupil loorberitele puhkama jääda. “Teater algab iga uue hooajaga uuesti. Taas ja taas peab ta endale ja vaatajatele tõestama, et on parim.”

Filipp Losi tööleping on sõlmitud kolmeks aastaks. Ta tunnistab, et armastab väga Eestit ja armastab väga teatrit. Ütleb, et Eesti Vene teater on tema unistuste töökoht. “Ma näen, et siin teatris tuleb teha asju samm-sammult ja järjepidevalt. Ma näen suunda. Mul on huvitav just selle kollektiiviga edasi minna.”

Ta räägib ka, et hea juht peab olema natuke laisk, ja tema seda on.

Laiskuse põhjenduseks toob, et üksinda mägesid ei liiguta. Selleks tuleb leida inimesi, kes aitavad seda teha. “Inimesed peavad tahtma meie teatrisse tulla. See on eesmärk ja selleks tuleb teha kvaliteetseid lavastusi,” ütleb Filipp Los, kellel puudub provintsikompleks.

Tundlikud dialoogid

Üks suund, mida tema sõnul kindlasti tuleks arendada, on koostöö Eesti eri põlvkondade näitlejatega.

Praegu käivad läbirääkimised väga tuntud Eesti näitlejaga, kes mängiks vene keeles peaosa Shakespeare’i “Richard III”. Lavastama tuleb jakuudi teatrišamaan Sergei Potapov.

Eesti teatris meeldib mulle ennekõike avatus ja tõeline armastus oma elukutse ning partnerite vastu. Siin on hämmastav teatrivendluse õhkkond.
Filipp Los

“Mina mõtlen juba oma suvelavastusele Sagadi mõisas,” märgib Filipp Los. “Teeme seda koostöös RMKga. Lavastan Ivan Turgenevi näidendi “Kuu aega maal” ja tahan, et üht tudengit mängiks eesti noormees. Oleme sellest rääkinud Karl Robert Saaremäega. Ta on suurepärane, huvitav ja elus näitleja. Pakkumine on tehtud, näitleja peab nüüd otsustama. Trupp aitaks ja toetaks, sest need meie näitlejad oskavad eesti keelt.”

Tuleval sügisel hakkab Vene teatris Andrus Kivirähki romaani “Rehepapp” lavastama Aleksander Pepeljajev. Ühe kunstnikutöö teeb kauaaegne selle teatri peakunstnik Vladimir Anšon. Plaanis on, et Üllar Saaremäe lavastab “Eesti matust”, kavas on pakkuda näitlejatööd Eduard Tomanile...

Need üksikudki näited tulevikuplaanidest räägivad sellest, et uuel kunstilisel juhil on soov Eesti Vene teatrit senisest rohkem siduda ühtsesse Eesti teatriruumi ja tegutseda selle nimel, et ka eestikeelne publik selle teatri üles leiaks. Ta märkab seda head, mis meil siin endal olemas on.

“Eesti teatris meeldib mulle ennekõike avatus ja tõeline armastus oma elukutse ning partnerite vastu. Siin on hämmastav teatrivendluse õhkkond. Usaldus paistab silma nii elus kui laval. Ja see ei loe, et publikukonkurents võiks segada. Sellesse õhkkonda tahaks Vene teatri täiel määral sisse lülitada. Teist võimalust ma ei näe,” räägib mees, kes on oma elu teadlikult häälestanud Eestisse.