Film mitmekordseks vaatamiseks
On tunne, et lõpuks on vanameistri staatusesse seilav režissöör saanud teha n-ö oma filmi, millest ta on alati unistanud.
Kus sündmused aset leiavad, mis rahvusest on inimesed, kellega ekraanil nähtav toimub – seda võib ainult oletada.
Seesuguse äramääramise ähmasusega rõhutatakse, et tähtis pole mitte rahvuslik päritolu või räägitav keel, üldinimlikku ja ühendavat on sellest sõltumata hoopis rohkem, kui meil kombeks on arvata.
Rongi alla jäämise oht
Kajastatud tõdedeni jõudmiseks ning tegijate austuseks on kasulik filmi vähemasti paar-kolm korda vaadata. Siis kaob mulje kui kistult kunstilisest linateosest, tegijate siirus pääseb mõjule.
Kindlat peategelast filmis pole, sellele pretendeerivad kümmekond inimest. Rongi (elurongi?) alla jäämise oht kummitab pea kõiki läbi filmi, kõik on ohtlikele rööbastele lähemal või kaugemal. Noor naine, kelle baleriinist tütre on õnnetus viinud ratastooli, on rööbastele ja raudteesurmale kõige lähemal – varem või hiljem kisub turbulents rataste alla, öeldakse filmis tema kohta.
Ema heitlusi jälgib kalgi uudishimuga tema jalutu tütar. Omamoodi võtme filmi mõistmiseks annavad ehk koolilastele esinema tulnud kirjandusprofessori sõnad, mille kohaselt rongi, mille alla viskus Anna Karenina, polnud üldse sõiduplaanis, veel enam – seda rongi polnudki olemas.
Tolle professori koera nimi on paljutähendavalt Vronski, tema poeg on aga tahtmatult mitu inimest surnuks sõitnud ning uusi otsasõite paaniliselt kartev vedurijuht. Isa-poega mängivad filmis muidu haruldased eesti näitlejad, isa ja poeg Ulfsak. Eestlaste tagasihoidlikust esindatusest hoolimata domineerib filmis meie ilus emakeel nõnda, et kordagi ei teki kahtlust – tegu on eesti filmiga. Mis tehtud valgevenelaste ja lätlaste tuntaval osalusel. Puhas eestlane on ka taksojuht, kelle abikaasat armastab tema südamesõber ning metsikut motopiigat mängiv laululind Lenna Kuurmaa.
Palju, kohati liigagi palju tegelasi ja liine on loojad Peeter Simm ja Mihkel Ulman püüdnud ühe filmi raamesse mahutada. Kohati kipub tükk allaneelamiseks liiga suureks muutuma, tundub, et kogu mõtte õieti esile tulemiseks olnuks sobiv praegusest poolteisest tunnist vähemasti kaks korda pikem lugu teha.
Liiga palju lugusid
Praegu on aga lugusid puistatud lausa käisest. Näiteks noore õpetaja ja tema õpilase armastuslugu, sama noore naispolitseiniku ja kuulsa kirurgi valuline vastastikune kiindumus. Iseenesest põnev ja meil ehk üsna harjumatuks muutunud meeste sõpruse teema. Jääb mulje, et siit saaks hoolikate täienduste läbi mitu head filmi.
Praegu aga jäävad need lood visandlikuks. Mis ei tähenda, et visandeid ei saa meisterlikult esitada.Võiks isegi olla selline žanr – visandfilm. Kõigile küsitavustele vaatamata on Peeter Simmi uus film vaadatav.
“Üksik saar”
- Režissöör Peeter Simm.
- Stsenaristid Peeter Simm ja Mihkel Ulman.
- Operaator-lavastaja
Vadim Potejev.
- Kunstnikud Mare Raidma ja Aleksandr Holotsov.
- Osades: Lembit ja Juhan Ulfsak, Lenna Kuurmaa, Gert Raudsepp, Boris Polunin, Igor Sigov, Olga Voltšits, Svetlana Zelenkovskaja jpt.
- Eesti, Läti ja Valgevene koostöö. Lege Artis Film. Belarusfilm (2012).
