1971. aastal valminud “Tuulevaikus” toetub 1965. aasta romaanivõistluse kolmanda koha laureaadi Einar Maasiku teosele “Tuisu Taavi seitse päeva”.

Tollase küllaltki loetava autori võidutöö võttis ekraniseerida filmirežissöör Veljo Käsper, kellega kahasse valmiski kirjanikul kinoversiooni stsenaarium.

Nurisemist oli palju

Filmi peategelane noor kalur Taavi (Lembit Ulfsak) on Võrtsjärve kandis elav uljaspea.

Ta kihutab mootorrattaga, otsib armastust, suhtub suure umbusuga koolivennast kalakaitseinspektori Olevi (Raivo Trass) ettekirjutustesse ja käitub üldse väga impulsiivselt. Taavi triivib suvaliselt mööda elu, sest “pole tuult”, nagu ütleb üks filmi tegelastest.

Tuulevaikus takistab ka reaalselt kolhoosnikke paatidele purjesid peale tõmbamast ja järvele kalu püüdma sõitmast. Seadus takistab paadimootorite kasutamist, kuna nende propelleritega võidakse kalamaime peeneks jahvatada.

Üldises tuulevaikuses üritab Taavi kuidagi oma elule mingi mõtte leida, samas kui taustal püüavad sõbrad-kolleegid ühiskondlike ülesannetega hakkama saada. Filmi lõpp annab lootust, et ehk on Taavi nüüd veidi täiskasvanum kui filmi alguses.

Kui “Tuulevaikus” valmis sai, sattus see pärast esilinastust üsna terava kriitika alla. Nagu ikka, alustati võrdlust romaaniga ja leiti, et filmis ei leidu enam maasiklikku realismi, rässakat ja aeglast kalurinoorukit, naiskujusid ja mitut-setut muud.

Olustikul on oma võlu

Oma jao saab ka nn filmimaagia, kuna kriitikud nurisevad, et “tunneme ära esindusliku Virumaa ranniku ja mere, mida tegelased kutsuvad omavahel järveks”.

“Kui püütakse kala, siis tõmmatakse iga võrgutäiega välja pirakaid nagu puuhalgusid. Kultuurimaja on nagu vabariigi parimate arhitektide ja ruumikujundajate viimane sõna, kolhoosi jaanipidu on suure mastaabiga nagu vabariiklik rahvatantsupidu, pürotehnikute seatud tulevärk aga on nagu mõnest Lääne-Euroopa riigist. Kas vabariigi olustikuga uhkeldamine üleliidulise vaataja ees?” küsivad arvustajad.

Tänasel päeval aga võib “Tuulevaikust” vaadates nentida, et see, mis tollal tundus liiga tavaline või liialt klantsitud, on nüüd just huvitav vaadata.

Filmi olustikul on oma võlu, ja kuigi merd järveks tõesti petta on keerulisevõitu, viib operaator Mihhail Dorovatovski kaameratöö vaataja tagasi justkui lapsepõlve suvedesse.

Kuid kõige suurem pluss on filmi juures selle peaosatäitja Lembit Ulfsak. “Tuulevaikus” oli Lembit Ulfsakile üks esimesi filmirolle, üleliidulise kuulsuseni jäi veel mõni aasta, kuid juba on noore näitleja potentsiaal täiesti hoomatav.

“Ometi jääb Lembit Ulfsak üheks heledamaks laiguks terves ekraaniteoses, nauditavaks algusest lõpuni,” ütleb arvustaja ajalehes Sirp ja Vasar. Meil ei jää muud üle, kui temaga nõustuda.

Olgu siinkohal aga öeldud, et nauditavad on ka need osatäitjad, kes Ulfsakil särada lasevad – Raivo Trassi kalakaitseinspektor, Evald Hermaküla brigadir, Malle Pärna Leili, kes on mitme mehe südamedaam, Heino Mandri kolhoosiesimees ja mitmed teised.

Veenduda saab selles eeloleval laupäeval, 19. novembril kell 21.40 ETV2s.



“Tuulevaikus” (1971)

Režissöör Veljo Käsper.

Stsenaarium Einar Maasiku romaani “Tuisu Taavi seitse päeva” järgi.

Osatäitjad: Lembit Ulfsak, Aime Veskimäe, Malle Pärn, Marge Visnap-Nöps, Helend Peep, Astrid Lepa, Raivo Trass, Jüri Järvet, Jüri Niin, Heino Mandri, Evald Hermaküla, Mauri Raus jt.