Parimad linateosed

Esimeses saates oli sarja autori Mark Soosaare külaliseks Eesti filmiarhiivi raudvara Pearu Tramberg, kelle valvsa silma all seisab meie filmikunsti pärand.

Jutuks olid Eesti filmikunsti pioneerid Johannes Pääsuke, Theodor Luts ja Konstantin Märska. Välja jõuti aastasse 1939, mil 24. veebruaril filmiti viimast korda Konstantin Pätsi aastapäevakõne Tallinnas Vabaduse väljakul.

Järgmistes saadetes on külas näitleja Kaie Mihkelson ning näitleja, ­lavastaja ja teatripedagoog Lembit Peterson, et analüüsida Eesti mängufilmi üldiselt, kuid fookusesse sai tõstetud Leida Laiuse “Kõrboja peremees” (1979).

Mark Soosaare sõnul on “Kõrboja peremees” Eesti parim film. “See film ei ole küll kõige populaarsem, nagu näiteks on “Siin me oleme”, “Viimne reliikvia” või “Mehed ei nuta”, mida on tegelikult ka väga palju rohkem näidatud, aga “Kõrboja peremees” on hea just oma mõtte sügavuselt ja teostuse filigraansuselt,” selgitab Mark Soosaar.

Ta lisab, et “Kõrboja peremees” on nagu Arvo Pärdi muusika, mida küll teatakse ja hinnatakse nii meil kui mujal, kuid mis ei ole Eestis siiski nii populaarne kui näiteks Ivo Linna. “Muide, Arvo Pärt pidi esialgu “Kõrb­oja peremehele” muusika kirjutama, kuid ta lahkus Eestist ja nii kirjutas filmile muusika hoopis Lepo Sumera,” räägib saatesarja autor Mark Soosaar.

Räägivad asjatundjad

“Filmi-ilmas” saab sõna dokumentaalfilmimeister Meelis Muhu, kes on muu hulgas teinud filmid “Aljoša” ja “Kihnu pulm”.

Samuti helimees Jaak Elling, tänu kellele on mitmed dokumentaal- ja mängufilmid saanud suurepärase heli. Elling on nüüd pühendunud Eesti filmiajaloo digitaliseerimisele. Eraldi räägitakse muusikafilmidest, üks kindel esineja on Mati Põldre – mees, kes teinud filmid Raimond Valgrest, Artur Rinnest ja Georg Otsast. Loodusfilmide tegijana on sihikul Rein Maran.

Sarjas on kokku kümme saadet ja neid saab Vikerraadios kuulata filmiaasta lõpuni. “Filmi-ilma” toimetaja on Marje Lenk.

***

Jaak Lõhmus, ETV filmi­saade “Kaadris” on osutunud üllatavalt edukaks.

Jah, mõnel saatel on olnud vaatajaid koguni 150 000. Keskmine vaadatavus on olnud 96 000.

Kultuurisaate kohta on see nii-öelda kõrvulukustav.

“Kaadris” eelneb unustatud filmidele, mida ETV Eesti filmi juubeli puhul igal nädalal näitab.

Jah, esialgu kestab see suveni välja. Sügisel püüame jätkata.

Mis eesmärgiga oma saadet teete?

Kõigepealt, et tuua Eesti film välja sellest tundmatusest, kuhu ta aja jooksul vajunud on. Noorem põlvkond ei tea enam “Viimset reliikviatki”, rääkimata “Tuulte pesast”. Hiljuti kohtusin seitsmekümneste inimestega, kes olid parajasti vaadanud “Juunikuu päevi”. Algul oli neil plaanis vaadata vaid minu saadet, kuid vaatasid ka filmi otsast lõpuni ära.

Paljudel on eelarvamus nõukogudeaegsete filmide suhtes. Et ei hakka seesugust punast pläma vaatamagi...

Aga sellest eelarvamusest lahti saamiseks me neid filme näitamegi. Kultuuri valdkonnas pole eelarvamustega midagi peale hakata.

Mille pärast neid vanu filme siis vaadata tasub? Näiteks “Juunikuu päevad” – mõnigi ehk arvab, et selle koht oleks prügikastis.

Minu arvates on see kõik meie rahvuslik kultuuripärand. Nii tuleb sellesse ka suhtuda. Ka prügikasti heitmise plaan kuulub sinna juurde. Selle üle ju polemiseeritaksegi. Me võime ühe käe sõrmedel üles lugeda filme, mis näitavad elu Eesti Vabariigis enne neljakümnendat aastat. “Juunikuu päevades” on seda kujutatud väga suure sümpaatiaga. On üllatav, et 1957. aastal seda nii näidata julgeti.

Kas ETV on olnud selle saate tegemisel hea partner?

Jah, ilma nendeta poleks midagi välja tulnud.

Kui palju te ise neid filme olete vaadanud?

Ega ilma neid põhjalikult tundmata ei tee ka midagi. Keegi pole mul selle sarja tegemist ette kirjutanud, olen ise tahtnud seda teha. Jah, võin endale vastu rinda taguda ja öelda, et 240st Eestis tehtud filmist on mul vaid kümme nägemata.

Mina vaatan neid filme näitlejate pärast. Seal osales ju harilikult tollane teatrinäitlejate paremik.

Ent filmis peegeldub ka tollane elav elu. Maastikud, arhitektuur. Inimesed oma aja rõivastes. Nad suhtlevad tolle ajastu stiilis. See ongi lisaväärtus, mis filmi valmimise hetkel veel niisugust rolli ei mängi. Aga ajaliselt distantsilt vaadates muutub väga oluliseks. Selles mõttes on iga mängufilm tegelikult kroonika. Kahjuks on nõukogude võim meile pärandanud väga halva kvaliteediga filmikoopiad. Nõnda et nii mõnigi lapsesuu küsib: miks Eesti filmides nii pime on?

Kas filmide korrastamise töö on ka koos juubeliga uue hoo saanud?

Ei, see tammub praegu üsna paigal. See on kallis ja oskusi nõudev töö. Ehk saadakse juubeliaastal aru, et see nõuab riiklikku sekkumist.

Paljud, kellega Eesti filmist rääkida saaks, on meie hulgast juba lahkunud. Kas olete “Kaadri” jaoks filmiinimesi otsinud ja leidnud?

Jah, “Juunikuu päevade” puhul kohtusid Eha Kard ja Rein Sikk. Esimest korda 55 aastat pärast filmi võtteid.

Oma meeskonnaga tegite filmikommentaare juba 15 aastat tagasi?

Praegustega kattuvad vaid üksikud filmid. Kuid sellest oli väga palju abi, tänu sellele oleme säilitanud näiteks filmijutu Gunnar Kilgase, Evi Raueri või Kaljo Kiisa esituses.

Mis on saanud Soomes 1932. aastal tehtud Eesti esimesest helifilmist “Päikese lapsed”?

Loodame seda näidata novembrikuus, kui möödub 80 aastat Eesti–Soome filmi ühistööst.