FILMIELAMUS: Armastus ja sõda



Sulev Keeduse film “Sõda” kulgeb väga vaikselt – ei kõla ühtki pauku ega kosta plahvatusi.
Sulev Keeduse film “Sõda” kulgeb väga vaikselt – ei kõla ühtki pauku ega kosta plahvatusi.kaader filmist

Sulev Keeduse dokfilm “Sõda” on ülimalt lihtne. Ehkki sellega on vist nii ja naa. Sest midagi lahti ei seletata ega kommenteerita – taustu, aega, kohti, inimesi. Ei öelda isegi kaadris rääkiva tegelase nime.

Aga nii ongi minu jaoks hea. Mind vaatajana usaldatakse.

Lugu filmis on korraga lihtne ja keeruline.

Rivo teenib Afganistanis. Kus ollakse psühholoogilise surve all, ohustatud ja samas suuresti tegevusetu. Teda ootab Eestis Hanna. Ja ootabki ära. Kohtudes on küllap suurt armastust, aga kaasa tulevad läbitud teenistuse pinged, mistõttu minnakse lahku. Hanna sõidab Austraaliasse tööd otsima. Rivo astub rongi ette ja hukkub.

Balkanil Bosnias sõjalisi hingetraumasid läbi teinud austraallane Steve räägib pisut oma lugu. Ongi kõik.

Piiratud võimalused

Filmivõtte alguseks on põhisündmused juba toimunud. Keedus filmib Afganistanis seda, mida väeosa tornist näeb, sest välja teda kuhugi ei lasta ja ka väeosas on piirangud, mida võib üles võtta ja keegi talle infot lahti rääkida ei taha.

Tahtmatult meenus mulle Valerio Zurlini mängufilm “Tatarlaste kõrb” (Dino Buzzati järgi), kus film otsa oodatakse kauges kõrbe veere kindluses, et millalgi ründavad tatarlased. Peategelane leitnant Drogo veedab seal tühjuses vaenlast oodates ja lahinguks valmistudes suure osa elust. Lõpuks saab teenistus läbi ja ta peab lahkuma just siis, kui taamalt düünide tagant ilmuvad tatarlased.

Seotud lood:

See on film lõputust sündmuse ootamisest, tühjast elust, tühjast ajast, mis muserdab hinge. Teenistusest, mis lõhub ja tühistab inimese elu. (Oh, taolist on kirjanduses palju, võtke või Tammsaare jutuke “Tähtis päev”.)

Ehk oli midagi sellist ka Afganistanis teeninud Rivoga. Afganistan lõhkus ta hingeliselt. Arst diagnoosis hiljem pärast reservi arvamist tal psühhopaatia (mis peaks tähendama ka teatud agressiivsust või vägivaldsustki). Diagnoosis võib kahelda, kes neid asju täpselt määratleda suudab. Aga tõenäoliselt lõhkus sõjajärgne vaimne ebastabiilsus perekonna, kuigi filmi vaadates tundub, et poolehoidu, armastust jätkus nii Rivol kui Hannal.

Vastuseid filmis ei ole ja vastuseid ei tule pähe ka vaadates. Küsimusi aga on küll ja need küsimused jäävadki üles.

Kirjanduses on termin “ellips”, mis tähendab väljajäetust ja on minu meelest üks olulisemaid kirjanduslikke võtteid. Olulisega kunstis (ja elus), nii kirjanduses kui kinos on tihti nii, et sellest on keeruline rääkida. Võib valusa ja ilusa teema ära lörtsida. Parem on, kui asja tuum jääb teksti alla või kaadri taha. Aga sealt teksti alt või kaadri tagant hakkab tuum ja teema ise just eriti kõnekalt läbi vaikuse kõnelema. Kui teema on valus, kostaksid läbi vaikuse või sosina justkui hääletud karjed (Ingmar Bergmanil on film “Sosinad ja karjed”).

Just seda elliptilisust, võõrandumist, väljajäetust Keedus suurepäraselt valdabki. Võõrandumine tundub alates Albert Camus’ “Võõrast” saati olevat moodsa aja keskne teema ja on keskne ka kogu Sulev Keeduse loomingus. Viimati nägin Keeduselt vist “Varesesaare venelasi”, dokki Narva narkaritest, mis oli kurb ja traagiline niikaugele, et muutus juba absurdseks ja koomilisekski. Aga pisarad läbi naeru on valusad.

Mahavaikitud teema

“Sõjas” koomikat pole, absurdi on aga küll ja veel. Absurdi rõhutasid ka Andrei Hvostov ja Sulev Keedus filmijärgses vestluses, millest jäi pinnale tõsiasi, et Eesti sõjaväejuhtkond piirab teemasid, mida võib käsitleda. Ja sõjast tagasi tulnud mehed keelduvad rääkimast, sest nad on veendunud, et neid nagunii ei mõisteta. Siis haigutabki teema kohal suur vaikus, mis pahatihti on lõppenud traagiliselt. Mitte ainult Rivo puhul. Aga ametlik statistika sõdadest tulnute enesetappude kohta meil puudub. See pole lihtsalt soovitav.

Ülivaikne film, kus on vaid pikk mehe kaotanud noore naise monoloog (ei ühtki nähtavat sekkumist filmi autorilt) ja (peaaegu) tummfilm sõjaväeosa elust Afganistanis; kus näeme vaid rutiinset patrullteenistust ning argiaskeldusi köögis ja magalas (kogu episoodis kostab vaid üks argine repliik, et kas hakkame nüüd minema) jääb meelde ja sisse. Vastuseid filmis ei ole ja vastuseid ei tule pähe ka vaadates. Küsimusi aga küll ja need küsimused jäävadki üles.

Tõsi, omamoodi epiloogina filmis mõjub Bosnias teeninud austraallase Steve’i väike mälestustejada tema teenistusest, mille ta otsustas katkestada. See on pikk monoloog autos. Paralleelselt näeme Steve’i sõnatult ja tuimalt töötamas admini ja koristajana samas hostelis, kus elab nüüd Austraaliasse pagenud Hanna.

Maailm on sõdadest eri moel muserdatud inimesi täis. Eks neist ole filme tehtud varemgi ja tehakse veel. Keeduse film on nende hulgas ehk üks vaiksemaid. Ei tehta ühtki pauku, ei kosta ühtki plahvatust. Sõda on kaadri taga, aga mõjub sealtki raskelt.

Telli nüüdsest veelgi mahukam ajakiri Maakodu ja võida eksootiline reis Malaisiasse ja Singapuri! Tellida saab siit

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare