FILMIELAMUS | Debüütfilmid vabariigi sünnipäevaks
“Eesti Vabariik 100” egiidi all valmivate linateoste puhul on saanud esmaetteaste teha Moonika Siimets “Seltsimees lapsega”, Liina Triškina-Vanhatalo “Võta või jätaga” ja Kaur Kokk “Põrgu Jaaniga”.
Nende väga eriilmeliste teoste sündmused toimuvad laial aja-skaalal. “Võta või jäta” on tänapäevane lugu isast, kes kasvatab last üksinda; “Seltsimees laps” viib vaataja küüditamiste ränka olustikku; “Põrgu Jaan” aga avab müsteeriumi Põhjasõja-aegses Eestis. Sellest triloogiast kipub jääma mulje, et lapsed on Eestis läbi aegade olnud meeste kasvatada. Naised kas viiakse vangi, lähevad ise mingil põhjusel minema või siis on tapetud.
Pisarad ja auhinnad
Moonika Siimets on juba varem ennast lootustandva režissöörina näidanud lühi- ja dokumentaalfilmidega (“Roosa kampsun”, “Viimane Romeo”, “Moekoer”). Tänavu märtsis esilinastunud “Seltsimees laps” põhineb Leelo Tungla samanimelisel populaarsel raamatul.
Väga hea alustekst ning andekas filmitegija andsid kohe põhjust lootusi kõrgele kruvida ja ega pettuda tulnud.
“Seltsimees laps” on ka festivaliringi sisenenud ning just sai Busanist Lõuna-Koreas publikupreemia, aga Belgiast Waterloo ajalooliste filmide festivalilt koguni kolm auhinda, sh peapreemia. Igal juhul on tegu neist kolmest tugevaima debüüdiga.
Karune mees koos imikuga
Kuid ometi olin pärast vaatamist veidi nõutu. Küllap on asi minu enda mõistmatuses, aga tegelaste käitumise vähest psühholoogilist põhjendamist on märkinud teisedki. Võib-olla selline kannatlik tegelaste jälgimine tasub ära dokumentaalfilmis, mängufilm nõuab enam pingestatust ja mitmeplaanilisust. Kriitika lähenes filmile valdavalt hea ja halva kategooriate kaudu, pidades seda sildistavaks või otsides lihtsaid loosungeid, nt “Isadus taas au sisse!”. Aga olen kindel, et nii lihtne see lugu ka ei ole.
Näiteks katkise katusega majad – on raske kujutleda, et sellistes elataks, isegi juhm maarahvas tahaks rohkem sooja saada. On raagus puud ja muid asju, mis sümboliks trügivad, aga peagi ununevad. On laps, kes midagi ei räägi, ja surnud naine, kes räägib asjadest, mis on kusagil mujal või tulemas.
Millegipärast kerkib meelde ungarlase Béla Tarri film “Torino hobune” – samad kasinad olud ja loo absurdsus. “Põrgu Jaani” võrreldi kohe alguses Rainer Sarneti “Novembriga”, sest tegijad on osaliselt samad, kuid “November” see ei ole. “Põrgu Jaan” on üks segane lugu, mille võib ju panna kauge ja tumeda aja arvele, aga ainuüksi selleks tõdemuseks poleks vaja filmi teha.
Sellistel puhkudel räägitakse tavaliselt heast operaatoritööst. Tõesti, Mart Taniel on imetlusväärne professionaal, need suured väljendusrikkad plaanid jäävad meelde.
Ärgem unustagem, et tegu on debüütfilmidega. Ja kui võimalik, tasub ise ära vaadata, et nende puudustes ja voorustes ise veenduda. Sest öelgu teised mis tahavad, oma silm on kuningas.