Pisarad ja auhinnad

Moonika Siimets on juba varem ennast lootustandva režissöörina näidanud lühi- ja dokumentaalfilmidega (“Roosa kampsun”, “Viimane Romeo”, “Moekoer”). Tänavu märtsis esilinastunud “Seltsimees laps” põhineb Leelo Tungla samanimelisel populaarsel raamatul.

Väga hea alustekst ning andekas filmitegija andsid kohe põhjust lootusi kõrgele kruvida ja ega pettuda tulnud.

“Seltsimees laps” on ka festivaliringi sisenenud ning just sai Busanist Lõuna-Koreas publikupreemia, aga Belgiast Waterloo ajalooliste filmide festivalilt koguni kolm auhinda, sh peapreemia. Igal juhul on tegu neist kolmest tugevaima debüüdiga.

Karune mees koos imikuga

Septembris jõudis kinodesse “Võta või jäta”. Lugu Soomes töötavast mehest, kes saab isaks ning on ema loobumise tõttu sunnitud lapse endale võtma ja üles kasvatama – küllaga ainest ja võimalusi heaks filmiks. Tasapisi tekib liigutav side karuse elumehe ja väikese lapse vahel ning varem dokumentaalfilme teinud Triškina-Vanhatalo jälgib seda oskuslikult, see on filmi tugevus. Tugevus on ka sotsiaalsus ja tänases päevas olek. Meenuvad Ken Loachi ja Mike Leigh’ kitchen sink realism – filmid, mis oma karmi argipäeva kujutamisega kriibivad hinge ja panevad tavalistele inimestele nende elu keerdkäikudes kaasa elama. “Võta või jäta” sobiks sinna ritta Eesti mõistes küll.
“Võta või jäta”. Noor isa (Reimo Sagor) võtab.

Kuid ometi olin pärast vaatamist veidi nõutu. Küllap on asi minu enda mõistmatuses, aga tegelaste käitumise vähest psühholoogilist põhjendamist on märkinud teisedki. Võib-olla selline kannatlik tegelaste jälgimine tasub ära dokumentaalfilmis, mängufilm nõuab enam pingestatust ja mitmeplaanilisust. Kriitika lähenes filmile valdavalt hea ja halva kategooriate kaudu, pidades seda sildistavaks või otsides lihtsaid loosungeid, nt “Isadus taas au sisse!”. Aga olen kindel, et nii lihtne see lugu ka ei ole.

Oktoobri algul kinodesse jõudnud “Põrgu Jaan” haarab identiteedita mehe müstifikatsiooniga, aga mõne aja möödudes hakkavad argised detailid seda müstikat pragundama.
Põrgu Jaan (Meelis Rämmeld).

Näiteks katkise katusega majad – on raske kujutleda, et sellistes elataks, isegi juhm maarahvas tahaks rohkem sooja saada. On raagus puud ja muid asju, mis sümboliks trügivad, aga peagi ununevad. On laps, kes midagi ei räägi, ja surnud naine, kes räägib asjadest, mis on kusagil mujal või tulemas.

Hinnang

“Seltsimees laps” - 4

“Võta või jäta” - 3

“Põrgu Jaan” - 3

Millegipärast kerkib meelde ungarlase Béla Tarri film “Torino hobune” – samad kasinad olud ja loo absurdsus. “Põrgu Jaani” võrreldi kohe alguses Rainer Sarneti “Novembriga”, sest tegijad on osaliselt samad, kuid “November” see ei ole. “Põrgu Jaan” on üks segane lugu, mille võib ju panna kauge ja tumeda aja arvele, aga ainuüksi selleks tõdemuseks poleks vaja filmi teha.

Sellistel puhkudel räägitakse tavaliselt heast operaatoritööst. Tõesti, Mart Taniel on imetlusväärne professionaal, need suured väljendusrikkad plaanid jäävad meelde.

Ärgem unustagem, et tegu on debüütfilmidega. Ja kui võimalik, tasub ise ära vaadata, et nende puudustes ja voorustes ise veenduda. Sest öelgu teised mis tahavad, oma silm on kuningas.