FILMIELAMUS: Lehm läinud, piimapukk pehkinud
Mõned head aastakümned tagasi oli meie maailm, see tähendab Eesti, palju üldisem ja ühetaolisem kui praegu. Jah, muidugi vaadati igatsevalt linna poole, aga maal elas ka terve hulk teotahtelisi mehi ja naisi, linnainimeste isasid ja emasid, kes olid otsustanud, et siia me sündisime, siin me elame ja siit viiakse meid ka kalmuaiale.
Viimane ongi paljudel juhtudel teoks saanud. Jumala rahus hingavad ka mu armas lell Mati ja tema toimekas kaasa Elsa, kes tõid piimapuki – täpsemalt piima kokkuostu viimise – minugi ellu.
Muidugi oli mu poisielu ilma piimapukitagi üsna huvitav: suure toa klaasidega kapis ootasid raamatud, isa tehtud postkastis kolmel päeval nädalas Spordileht, kuuldekauguses aga keraamikatehas, mille mürin ei lubanud hetkekski unustada, et elasime okupeeritud maal.
Seevastu maa ja temast voolav piimajõgi olid minu jaoks midagi erilist, lausa filosoofilist.
Eestilikkuse eriline võlu
Maal oli okupatsiooni hoopis vähem, kui, siis lelle aia taga õhtuti lõputult mürisenud traktori ja selle kütuse päritolu jagu. Ülejäänu oli pigem eestilik, igapäevane ja samas aateline: tehti tööd palju jaksati, seda nii ühismajandi kui ka omaenda tarvis.
Piim oli tõesti hea, nii hea, et sellest sai lausa kultus. Võib-olla oli see võitlus oleviku ja mineviku, poepiima ja maapiima vahel, aga ilma kolmeliitrise piimamannerguta ei läinud me Viru-Nigulasse kunagi. Ning ilma mannergutäie piimata ei tulnud ka kunagi tagasi.
Ei, see polnud kokkuhoid, see oli tava – isegi omalaadne side minevikuga. Eestlane lüpsis ikka veel oma lehma, söötis ikka veel oma siga. Ning siis näitas piimale pukki ja seale pussi.
Küla elas, muutus aastatega jõukamaks, kostitas sugulasi, aga mis kõige tähtsam – kutsus lapselapsi suveks külla (õigupoolest koju tagasi), õpetas neile, milline seos on tööl ja tulemusel, loomal ja inimesel, eilsel ja homsel.
“Piimapukimaailm” võtab selle aja ilusasti kokku. Ei, see polnud taga igatsetud “Eesti aeg”, vaid juba järgmine jupp ajalugu. Pukid ilmusid eestlaste ellu alles pärast sõda, kui suuremat sorti piimaauto linnast “ringile” tuli ja “toodangu” võimalikult kiiresti kaasa tahtis võtta.
Aga inimestel ei olnud sama kiire. Nad tulid pigem aeglase sammuga – piimanõud ju kärudel! –, tõstsid anumad pukile ning rääkisid killukese omaenda elust, siis aga hoopis pikemalt “kolmandate isikute” eludest, kes olid ootamatult raskesti haigestunud, viinastena “plate peale” viidud või ainult neile teada partnerist lapseootele jäänud.
Piimapukk, mõnel pool aga lausa väike majakene, oli ühtpidi väärikuse hoidja – kogunesid ju ikkagi lehmaomanikud! –, teistpidi omalaadne ühise infovälja kujundaja, küla suuline seinaleht ning tagantjärele vaadates ka oma ajastu peegel. Ning selles peeglis ei näe me vaid lõua alt kinni seotud rätikutega naisi, vaid ka mehi, kes pukid puust ning sekka ka metallist valmis tegid ning neile vajaliku tugevuse ja kestvuse andsid.
Pigem lohutav järelehüüe
Aja vastu ei saa aga puit ega ka metall. Õigemini – eks pehkinud puu oleks saanud asendada ja metallil roostet tõrjuda, aga aeg lõppes lihtsalt otsa. Ühe või kahe lehma pidamine, mis kuupalgaga võrreldavat tulu võis anda, sai lihtsalt läbi. Olnu muutus mälestuseks.
Mõnel pool hoitakse seda mälestust alles, mitut niisugust paika näitab ka “Piimapukimaailm”. Näitab ilusasti ja pigem helgelt. Jah, oli selline aeg, niisugused inimesed. Mõni neist on veel alleski, nii pukk kui ka piimaviija.
Mälust ei kao omaaegne eluviis, omalaadne maailm aga veel niipea. Isegi 20aastane Tallinna tüdruk Beatrice võttis piimapuki kaasa, kui Inglismaale ülikooli läks. Täpsemalt: ta võttis kaasa erilised suved maal vanavanavanaema Vanda juures, kelle sammaldunud piimapukk on veel praegugi nii kõbus, et hoida plekist kirjakasti ootevalmina.
