Fitzgeraldi romaanide maailm Eestis: Tallinna kergemeelsed daamid saadeti maale tööle
Paaris töös on juttu ka sellest, kuidas 1960. aastatel saadeti kergemeelsed daamid Tallinnast välja maa-asulatesse. Mäletan, et esmakordselt lugesin sellisest karistusest eelpuberteedieas Arvi Siia luuletustest, kus kirjeldatakse, et linn süütab tuled ja kõik saab uue ilme – vabrikupiigadest saavad kõrtsidiivad ning kraanajuhtidest väärikad elumaitsjad. See oli nagu Fitzgeraldi romaanide maailm Eestis: rauge kaunitar, kelle kleidil on väsinud luiged ja kes joob liiga palju konjakit ning lahkub igal õhtul eri mehega (Paljud mehed sind hüüavad „Kompvek!“ / Mina visalt sus inimest näen.). Seal on ka 17-aastane noorsand, kes võtab julguse kokku ja palub tantsule Musta Mai (Kopli Hertsogi põrgumust „eit“).
Õnneks – olin ju tollal tundlikus eas – kirjutab Siig naistest soojuse ning poolehoiuga. Tal õnnestus kustutada minus mustvalge suhtumine vooruslikkusesse (Rannamaa „Kasuemas“ küüriti pärast ootamatut suudlust pesupulbriga huuled puhtaks).
Huvitav, et Siia „101. kilomeeter“ (1966) ja kirjasaatjate vastused on täis kattuvusi.
Nagu läbi aegade, nii oldi ka 20. sajandi 60. aastate algul suuremates linnades, ka tolleaegses ENSV pealinnas Tallinnas hädas kombelõtvusega, nt liigjoomise- ja liiderdamisega.
Neil aegadel „praotati pisut ust“ ka juba väliskülaliste jaoks ja et siinset tänavapilti veidi paremana näidata, otsustas võimuladvik linna puhastada ebasoovitavast „elemendist“. Sellesse kategooriasse kuulusid joodikud, litsid, tööpõlgurid. Eriti peeti silmas just nooremaid naiskodanikke, kes oma elukommetega liialt silma torkasid ega väärinud elama pealinnas. Nende jaoks sündis otsus lühike ja karm: välja kolida Tallinnast ja asuda maapiirkondadesse, st põllumajandusse või mõnda alevisse, kus tööle ja elama võetakse.
Linn sai sel moel (vähemalt suures osas) soovimatust inimkontingendist lahti, aga sedajagu muutus kohtades, kuhu väljasaadetud elama asusid, elu tunduvalt „huvitavamaks“.
Tamsalu alevisse sattus neist oma kümmekond. Sealne rahvas leidis neile ka kohe nimetuse „kosmonaudid“. (Oli ju neil aastail kosmoselendude algus, seepärast see nimetus rahvale keele peale sattuski.)
"Omal ajal olid Rapla rajoonis Lungu sovhoosis Tallinnast väljasaadetud naised, kes tegelesid prostitutsiooniga. Kõik Rapla mehed läksid neid omakorda noolima. Taksojuhina vedasin Rapla mehi pidevalt sinna. Tööpäeval läksid nad sinna juba 10–11 ajal, ise puhta juua täis. Küll ähvardati neile miilits tuua, aga miski ei aidanud.
Tol ajal oli levinud väljend Lungu 101 km. Kõik teadsid, mis seal asub. /—/ Lust ja pillerkaar kestis seal Lungus mõnda aega, aga lõpuks löödi see ussipesa ikkagi laiali. Ei teagi, mis neist naistest sai. 10 km raadiuses otsisid naised oma mehi taga, sest kõik olid kodust jalga lasknud," meenjutab üks ERM-ile mälestusi saatnud kunagine taksojuht.
"Elu muutus siin vähemalt esialgu tõesti kirevamaks. Ega Tamsalu noorem rahvas ennegi just kõik „inglitena“ silma paistnud, kuid nüüd läks avaramaks ka siinsete „elu eestvedajate“ tegevusväli. Toimus seiklusi, millistest varem eriti kuulda polnud, joomingud sagenesid ja ka grupiseks polnud enam haruldane nähtus," kirjutatakse Tamsalu kandist.
"Siiski, vähemalt pooled uusasukatest hakkasid tööle kohalikes ettevõtetes, kus tööjõudu vajati, ja mõni neist jäi ka pikemaks ajaks tööle ja [sinna] elama. See osa aga, kes oma endist elu jätkasid, ei jäänud Tamsalusse kauaks, nad haihtusid teadmata suunas juba aasta jooksul ja elu muutus siin jälle rahulikumaks ja igavamaks (vähemalt mõne jaoks).
Ka sovhoosi lehmalauta sattus mõni „kosmonaut“ tööle, isegi lüpsjaks. Paraku ta sellises kohas ei püsinud kaua: juba esimesel avansipäeval jäid lehma lüpsmata. (Lehm ei kärsi oodata seni, kui lüpsja pidutseb.) Siis tuli endisel linnaasukal otsida uus töö või ka elukoht."
Allikas: Eesti Rahva Muuseumi blogi
