Folk pole vaid kandletinin
Festival algas reedel, 10. augustil ansambli Mantra Gora esinemisega ja lõppes pühapäeval Untsakatega, kes tulid Käsmu tähistama oma kahekümnendat sünnipäeva – koos sõprade Jaan Söödi, Airi Allvee, aga ka näiteks Virumaa Noorteorkestriga.
Kakskümmend aastat tegutsemist tähendab, et ansambel on jõudnud oma väljakujunenud keele ja meelega loomingulisse keskikka, enam pole vaja trügida – publik leiab tee kontserdile niigi.
Selliseid “keskealisi” oli folgil esinemas teisigi. Näiteks Jäääär (koos Jaanus Nõgistoga) või VLÜ. Samuti laiematele hulkadele võib-olla vähemtuntud Pööloy Gläänz, kes sündinuvat 1989. aastal.
Mõneti mahub siia ritta ka Lauri Saatpalu koos Dagöga. Kaht kümnendit Dagöl kokku ei tule, aga Saatpalul (meenutame Pantokraatorit või Folkmilli) küll ja rohkemgi. Saatpalu saatis Riho Sibulat ja Sibul Saatpalu. Publikust kostis nurinat, et välja oli reklaamitud “läbilõige Dagö loominguparemikust”, esitati aga ballaade!
Tõepoolest – kontserdi esimene pool koosnes mõtisklevatest, sissepööratud lugudest, teises pooles tulid esitamisele turjakamad palad. Justkui oleksid läinud vahetusse lisalugudeks planeeritu ja põhikava. Tundus, et publik ootas midagi muud ning, õllest julgust saanuna, kippus omi laule üles võtma. Aga Dagö kohta ei saa midagi halba öelda – kes kuulas, see nautis.
Vanade kalade seas ujus nooremaid ka. Lisaks juba mainitud tujutõstjale Mantra Gorale (lummava Marilyn Jurmaniga) tasub meelde jätta Kadri Vooranna trio, kes esitles Käsmus värsket plaati “Kosmogooniline etüüd”. Album on nime saanud Artur Alliksaare luuletuse pealkirjast. Sümpaatne, et paljud olid leidnud oma lugudele inspiratsiooni eesti luulest – kuulda võis Alliksaart, Vaarandit, Viidingut jpt. Rääkimatagi rahvalauludest.
A cappella kollektiiv Greip esitas oma töötlusi Valgrest; Jaagup Kreem, Tiit Kikas ning Taavi Lang Viidingu laule.
Tõepoolest pole folk ainuüksi iidne kandletinin, vaid ka kõik see, mis tänapäeval on jõudnud rahva sekka looma ja levima.
Nuriseda võiks selle üle, et nii mõnigi kollektiiv astus üles vales paigas. Eri kultuure ja religioone segav Kõiksuse Laul oleks võinud rahus esineda intiimsemal Metsalaval, mitte pealaval, kus nende sõnum ei jõudnud pärale – mitmekesisusest sai mitu kesisust. Kindlasti oleks saanud väidetavalt raviomadustega planetaarsed gongid ja laulvad kristallkausid panna kõlama mujal kui kärarikka kaubatänava kõrval. Väga meeldiv oli sellel kaubatänaval mitte näha ühe Eesti panga telki, mille agarad müügitöötajad eelmisel Viru Folgil nokastanud kodanike seast endale kliente noppisid – piinlik ja küüniline.
