„Arnot pole ma... mis aastal me „Sügist“ tegimegi... 1990. aastast saadik kohanud. 23 aastat!“ arvutas Oskar Lutsu triloogias Imelikku kehastanud Rein Aedma.

„Tuleb nii välja,“ nentis Arno rolli mänginud Arno Liiver.

„Hirmpikk aeg on sellest möödas,“ lausus Rein ning Arno lisas omalt poolt: „Väga pikalt pole kellegagi [filmis osalenutega] kohtunud.“

„Soe tunne,“ võttis Rein Aedma kohtumise napisõnaliselt kokku. Ja ega Arno Liivergi sõnaohtrusega hiilanud. „Meeldiv tunne,“ lisas ta sama napilt.

Siis aga pääsesid suuremalt saarelt ehk siis Austraaliast tulnud mehel keelepaelad valla. „Kuidagi väga meeliülendav tunne, jah! Meie tutvus algas ju siis, kui me poisikesed olime. Ma olen küll sinust [Arnost] kaks aastat vanem. Ma olin 15, sina 13 sel ajal kui me tuttavaks saime. Sel aastal saan juba 61. Arvuta ise. See on rohkem kui 40aastane tutvus. See on ikka midagi väärt kah!“ lausus Rein Aedma.

Arno Liiver kuulas, noogutas ning lisas napilt: “Ma pole suur sõnameister.“

Kohtumisplaanist sai Arno juba üle aasta tagasi teada. Maalehest, kus ilmus toona Austraalias elanud Airi Ilissoni intervjuu Rein Aedmaga. „Ta on ju Maalehe tellija, sellestsamast artiklist ta lugenudki,“ naeris Rein Aedma lustakalt. „Mina sinu [Arno Liiveri] aadressi ei teadnud... Aga võib ka läbi Maalehe suhelda!“

Rein lubas ja tuligi, seega on ta sõnapidaja mees. „Ma ise ka ei teadnud, et sõna oskan pidada,“ naeris ta toonast intervjuud meenutades. „See sõnapidamine on seoses Airiga... Me pidime talle siia külla tulema. Mõtlesin, et kui Hiiumaale tulen, siis näen ehk Arnot ka.“

Lutsu triloogia, eriti aga „Kevade“ on erakordne film, see ei jälita osatäitjaid mitte ainult eluajal, see jääb nendega ka pärast surma. Nii nagu näiteks Tootsi osatäitja Aare Laanemetsaga.

Sellist koormat on raske kanda. „Kahtlemata,“ tõdes Rein. „Kahtlemata,“ noogutas Arno.

„Sellise tähelepanu all...“ otsib Rein Aedma sõnu. „Päris ausalt, me oleme ju üsna tavalised inimesed oma tegemistega-toimetamistega. Me sattusime selle kultusfilmi sisse. Pooljuhuslikult, nagu ta tol ajal oli. Kes oskas sellest enesele elutöö teha, kes oskas selle pooljuhusega kaasas käia. Aga noh, nii minul kui ka Arnol on eluteed filmisasjandusest siiski küllalt suure kaarega mööda läinud. Et see filmiroll meid niimoodi jälitab ning see, et me et me aeg-ajalt satume tähelepanu keskpunkti, see on segav.“

„Vahel väsitav,“ lisas tähelepanelikult Reinu arutlust kuulanud Arno.

„Jah, vahel ka väsitavalt segav,“ täiendas Rein oma mõttekäiku. „Mitte niisugune rahuldust pakkuv asjaolu.“

Filmirollis nii erinevaid karaktereid kehastanud meestel on praegu üks oluline sarnasus. „Milline?“ uudistas Austraalias elav Rein ning küsiva pilgu saatis ka Hiiumaal elav Arno.

„Te olete mõlemad saarel. Üks on suuremal, teine väiksemal,“ pakkusin omaltpoolt.

Mehed noogutasid nõusoleku märgiks.

„Kusjuures sellel suuremal saarel tunnen end rohkem selle Jüri Tuuliku määratlust mööda „meretaguse asja“ osalisena kui siin väiksel saarel,“ muheles Rein. „Seal [Austraalias] on ikka väga, väga meretagune asi. Siin Eestis on see internet, elektroonikasajand, teinud sellise edusammu, mida seal annab järele teha.“ Austraalia, kus Rein Aedma juba 22 aastat elab, on tema sõnul mõnes asjas tükkmaad mahajäänum kui Eesti. „Mõnes valdkonnas, aga mõnes ei ole ka,“ nentis Rein.


Artikkel ilmus Hiiu Elus