Laimjala loodussõprade seltsi eestvedaja Kaja Sepp tuli paari aasta eest välja mõttega püstitada Vaarandi kodukohta kuju. Läbi mitmete raskuste õnnestus idee ellu viia, leida rahastus ja tegijad.
Sepa sõnul oli tal kohe mõte, et kuju autoriks võiks olla Simson Seakülast, kuigi naiste kujusid ta väga palju siiani teinud pole.

Skulptor tuli ideega kaasa ning koos Paul Männiga võeti töö ette. Kaja Sepp ütles, et Simson narris neid töö käigus üksjagu, lubades paljasjalgsele poetessile külge teha sukatripid või pakkudes tuttavatele naistele, et teeb kujule neist kellegi näo.

Tööd ennast võeti mõistagi tõsiselt.

„Hakkasime koos mõtlema, kuidas seda kuju kõige paremini teha,“ rääkis Paul Mänd. „Lugesime raamatuid ja vaatasime pilte ning silma jäi üks, kus ta seisis paljajalu kuskil karjaväravas ning selle juurde jäime pidama.“

Päris valmis plats ise veel pole, kuju on küll avatud, kuid ümbrus vajab veel töid, mis tehakse arhitekt Jüri Iriku nägemuse kohaselt — edaspidi tuleb kivide juurde veel väike meri ning kogu kompleks peaks valmima 3. juunil järgmisel aastal.

Kuju on tee pealt kergesti nähtav ning peaks rõõmustama ka põhjanaabreid, kellest mitmed on avaldanud varem soovi kohtuda Saaremaa valsiga. Ükskõik, mida või keda nad on ka selle all mõelnud, nüüd on olemas koht, kuhu kõik soovijad tuua.

Kuju avamisele eelnes mälestuste tund, kus räägiti oma kokkupuudetest Debora Vaarandiga. Tormi tõttu ei saanud tulla Ülo Tuulik Abrukalt ning väikese hilinemisega jõudsid kohale Antti Tuuri ja Merja Kristiina. Huvitavaid lugusid pajatasid aga Milvi Rapp, Ingrid Rüütel, Enda Naaber, Tuljo Ella, Asta Kann ja mitmed teised.