Fotograaf Merike Kens: maal elava suurpere pildistamine on äge ja unustamatu ettevõtmine
“Ma tean, mis tunne see on, kui võtad 10-15 aastat hiljem perepildi ette. Inimesed on siis rõõmsad ja mina olen ka rõõmus,” ütleb Merike, kellele suurpere teema on südamelähedane, sest ka tema on pärit üheksalapselisest perest.
Pildistamispäevale eelnes rida kokkuleppimisi pereema Vikaga, et leida päev, mil kõik lapsed on kodus. Pere vanem tütar näiteks käib Tartus maaülikoolis loomakasvatust õppimas. Peres on kokku 11 last vanuses 3, 5, 6, 7, 9, 11, 13, 16, 17, 19 ja 20 eluaastat. Fotograafi kunstnikuhing tahtis kindlasti ka seda, et pere liikmed oleksid piltidel riietes, milles nad sobiks oma kodutalu keskkonda.
Kuna tegemist on maal elavate inimestega, siis välistati glamuur ja uhked rõivad. “Esimese asjana kargasid mulle pähe rahvariided, mis tähendab maainimese jaoks samuti pidupäeva ehk teistmoodi uhket tunnet,” täpsustab ta.
“Pildistamine möödus kiirelt – kolm tundi tundus nagu 30 minutit,” meenutab Merike. “Lapsed olid tõesti väga-väga vaprad, sest peres oli ikka pisiputukaid palju ja palju oli ühtehoidmist ja palju oli ka soojust ning aitamist."
Üheskoos otsustati, et pildile tuleks kaasata ka koduloomi. Kassid ja koerad jooksid niikuinii kogu aeg pildistamise tegevuses kaasa ja ema jutust selgus, et neil on ka sead. Kaks suurt ruigajat, kult ja emis, said laste kõrval samuti modellideks ja kuigi pisem pere neid veidi kartis, tulid ühise eesmärgi nimel kõik asjaga kaasa – pildid said igal juhul toredad.
Musta värvi rõngassaba näeb piltidel tõsiselt hirmutav välja. Pesamunade kätel poseeris kassipoeg ja koerakest jagus peaaegu igale poole. Osadele piltidele lisavad silmailu taludes endistest aegadest alles jäänud ja au sees püsivad vankrirattad.
“Igastahes oli see väga äge päev ja unustamatu ettevõtmine, sest selliseid hetki ei koge elus palju,” võtab Merike Kens ühe toreda Eesti pere juures veedetud päeva kokku. Ta lisab, et on õnnelik, sest üks tema salasoovidest sai teoks.
