Georg elab Göteborgis edasi
Igale Göteborgi eestlasele on loo pealkirjas mainitud mehenimi arusaadavalt lihtne. See on nimelt lühend pikemast sõnakombinatsioonist - Göteborgi Eesti Organisatsioonid.
Pidudega ju on paraku nii, et enne lauda istumist tuleb üsna kindel olla nii laudade kui lauapealse olemasolus, lisaks ka kõiges muus, mida sünnipäevalaps väärt on. Seda enam et 91aastane lapsuke enesest riiklikku moodustist kujutab.
Kas minna või jääda?
Kogu selle sekeldusega sai ülalmainitud Georg kenasti hakkama, vaatamata majandussurutisele, mis Rootsi kuningriiki Kodu-Eestiga sarnaselt pitsitab. Lisaks äraelamise keerukusele elavad küllap kõik Välis-Eesti seltskonnad üle ka muid muresid.
Kummalisel, kuigi arusaadaval kombel on selleks Kodu-Eesti enese paarikümne aasta tagune vabakssaamine. Siiani oli ju kõik küll raske ja valus, aga lihtne. Kodumaa oli okupeeritud ja selle ainsad vabad esindajad Eestist väljaspool.
Kui siis Paldiski ja Petseri vahel end vabaks lauldi, tekkis väliseestlaste ette üsna suur küsimärk: kas koju tagasi või võõrsil edasi? Kui tagasi, siis kelle juurde, kui edasi, siis kelle nimel?
Praeguseks, mil ärkamisepeod ammu märkamisepidudeks muutunud on, tundub asi olevat paika loksunud. Siin Göteborgis kindlasti.
Olles Stockholmi kõrval arvuliselt teine eestlaste keskus Rootsis, vaadatakse eestikeelse seltsielu kokkukuivamise peale üsna stoiliselt. Olude sunnil tuli küll mõni aasta tagasi maha müüa Göteborgi Eesti Maja, ei tööta enam ka kohalik eesti kool. Samas kogunes 22. veebruaril linna ülikooli aulasse Eesti Vabariigi sünnipäeva tähistama paarsada inimest. Tublisti rohkem kui kümmekond aastat tagasi. Samuti ei näidanud sellele järgnev piduõhtu erilisi hääbumise märke.
Laulujärge hoidis enda käes ligi viiekümneliikmeline Göteborgi Eesti segakoor, laval käis end meelde tuletamas kohalik teatritrupp, aktusel marssisid lipuriviga skaudid-gaidid ning rinnal kantavate värvilintide tagant aimus tegutsev EÜSi ja korporatsiooni Filiae Patriae kohalik koondis.
Muidugi oli neid kõiki viiskümmend aastat tagasi rohkem ja keegi ei tea, kas siin Eesti hümni ka viiekümne aasta pärast veebruaris lauldakse. Tume tulevik ei näi praegust Välis-Eestit aga eriti segavat.
Mis hümnidesse puutub, siis jäetakse siinse kombe kohaselt selle laulmine tähtsate toimingute lõppu. Rootsi-eesti tava järgi on riigilaule alati kaks - kõigepealt kohalik "Du gamla, Du fria", alles seejärel tuttav "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm".
Kirjalikku kinnitust andis selle kohta ka kakskeelne kava. Eesti seltskonnas Rootsi hümni laulmine on pagulaskonna tänuavaldus maale, kes neile raskel ajal katust ja leiba pakkus. Laulmise ajal ei meenutata, et Rootsigi andis
N Liidule välja eesti sõdurpoisse ja et 30 000st siia pagenust suur ports sellest hirmutatuna edasi Uude Maailma rändas.
Muidugi ei piirduta tähistamispäeval ainult hümnide laulmisega. Eesti rahvas on laulurahvas ka väljaspool Maarjamaad. Tõsi, mööndustega. Kui kodune "Laulge kaasa" seltskond aru pidamata "Saaremaa valsiga" algusest lõpuni sõnu muutmata maha saab, siis siin, Göta kallastel, nii lihtsalt ei lähe.
Tsiteerin vastavat kohta: "Oh, keeruta, lennuta linalakk neidu, noor, vallatu, kelmikas meremees sa..." Ei sõnagi kuldtärniga noorukist...
Sellest ei saa Debora Vaarandi enam kunagi teada. Küll aga võiksid rõõmustada Ellen Niit, Rein Rannap, Urmas Sisask ja Urmas Lattikas, et nende looming tähtsal päeval ettekandmist leidis.
Laulude vaheajal usaldatakse Eestist tulnule kohaliku skaudiliikumise seeniori poolt ka riiklik saladus. Keegi Toomas Hendrik (perekonnanimi öeldakse sosinal) olla skaudipõlves üsna ulakas, lausa väänik olnud. Samas paluti saladusse jätta ettekandja nimi. Mis on ka jäetud.
Eesti pidudele iseloomulikud pikad lauad kätkevad endas parajat lõksu: kui kord istunud oled, on raske välja pääseda. Sellega võitlemiseks on kohalikud teatud tantsulauluga varustatud. Tuleb end haakida naabri õlgadesse ja niimoodi, hiigelpika riviussi ühe lülina laulda
pidevalt: "Ai makaroni, ai makaroni..." Ja hästi kaua, ses uss tahab kõik urkad läbi käia.
Hea tuju turgutamist ei vaja
Göteborgi eestlane oskab end tähtsal sünnipäeval hästi tunda üsna vähese alkoholiga (see on Rootsis kordades kallim kui Eestis). Ta laulab õigel ajal hümne ja veel õigemal ajal "Õllepruulijat" ega näigi välja tegevat, et kodumaa vabaduse eest enam võitlema ei pea.
Allakirjutanu ettepanek anda võitlusind tagasi Eesti taaskordse okupeerimise teel võeti kaalumisele, aga alles hilisööl, mil kõigi mõttetegevus esimese väsimuse märke ilmutama hakkas.
JÜRI AARMA
Göteborg, Rootsi
P. S.Terve pidupäeva sadas siin harvanähtavat "jõululund". Tõsi, hommikuks oli suur osa sellest sulanud. Võib-olla sellepärast saabki Rootsi poodidest kunst-lumememmesid osta.