Gerd Kanteril tuleb 75 meetri aasta


Gerd Kanteril tuleb 75 meetri aasta
“Olen otsustanud, et vähemalt tippsportlaseks olemise ajal minu nime ühegi erakonna nimekirjast ei leia,” tõdes Gerd Kanter jõulude eel Lasnamäe spordihallis pildistamise tarvis kangi õlgadele tõstes.Foto: Sven Arbet

Olümpiavõitja ja maailmameister Gerd Kanter püstitas hiljuti uue isikliku rekordi puhkamises, nüüd on aga võtnud sihikule maailmarekordi kettaheites.

Loe veel

Kas kodukarjamaal Tiduveres olete juba üle 75 meetri heitnud?

Ei ole. Ma heidan treeningutel vähem kui võistlustel, aga üle 70 meetri olen ka Tiduveres korduvalt heitnud.

Millal tuleb siis esimene 75 meetrit staadionil ja ametlikult?

Raul Rebane teeb nalja, öeldes, et 9. mail kell pool neli, aga see on tõesti nali. Võib-olla mitte kunagi, see 75 on rohkem vaimne suundumus ja võimatu eesmärk, aga mis see elu ilma unistuseta on...

Mihkel Zilmer arvab, et mul on maksimaalselt kaks aastat jäänud, eks tuleb pingutada.

Mitu korda peab selleks ketast heitma, et maailmarekord püstitada?

Nende kaheksa aasta jooksul, mil tõsisemalt treeninud olen, tuleb kokku 104 000 heidet. Muidugi on maht aastatega vähenenud, aga põhi tuleb nooremana laduda tugev. Arvan, et just vähene heitemaht on see, mis paljudel võimekatel minuga võrdseid või paremaid tulemusi saavutada ei luba. Kettaheitja peab heitma ketast, pelgalt kangitrenn pika kaareni ei vii.

Pärast olümpiavõitu ei kuulu te ainult endale, vaid kogu Eesti rahvale. Jõuate oma auvõla kõiksugu vastuvõttude, kohtumiste ja avalike esinemistega ära maksta?


Koormus on selline, nagu oleks üks treening päevas juurde tulnud, seega on mul viimasel ajal kahe trenni asemel päevas kolm. Paljud neist kohtumistest on vältimatud, lisaks olen ka väga kehv ei-ütleja.

Las siis teie tiimi juht Raul Rebane ütleb "ei"...

Loodan, et kiire aeg saab lihtsalt mööda ning et aastal 2009 saan oma aja uuesti kontrolli alla. Midagi ei jää üle, pistik lihtsalt tuleb välja tõmmata. Vastasel korral pole mul võimalik saavutada seda, mida minult oodatakse.

Mis aga Raul Rebase poole pöördumisse puutub, siis jah, olen proovinud avalikkusega suhtlemise tema õlgadele jätta. Mul on oma treeningutegagi küllalt palju tegemist.

Kas puhkus Austraalias on nüüdseks otsas?

Jah. Püstitasin puhkamises viimase kaheksa aasta rekordi, käisin kolme nädala jooksul vaid kaks korda spordisaalis.

Tunti teid kui olümpiavõitjat seal ära?

Mul oli Eesti olümpiakoondise särk seljas, seda silmates tuli minuga rääkima kelgutaja, kellega olime USAs ühes olümpiaettevalmistuslaagris.

Muidu peeti mind Austraalias minu keha mõõtmete ning sealse lemmikharrastuse põhjal ragbimängijaks ja küsiti, millises meeskonnas mängin.

Millised teie mõõtmed praegu on?

Vastus: 196 cm pikkust ja ca 125 kg kaalu, sügisel olen ka vähem, kevadel tõuseb kaal kuni 128ni, võistlushooajal jälle langeb. Tegelikult pani Vesteinn mu kaalu kasvamise paika juba aastal 2001 ja nii ongi läinud. Suurt juurde ei tule.

Mil määral suurenes teie tuntus Eestis pärast olümpiavõitu Pekingis?

Kui edu MMil tegi mind tuntuks spordihuviliste seas, siis nüüd teavad mind ka need, kelle jaoks sport pole oluline.

Tänaval tullakse juurde, soovitakse õnne. Liinale aga on soovitud õnne abiellumise puhul.

Ega neid ligi astumise võimalusi palju pole, sest avalikes kohtades ma eriti ei liigu ja kusagil klubides ei käi.

Kui olümpiavõitu poleks  tulnud, kas oleksite abiellumist veel edasi lükanud?

Ei.

Abiellumise puhul kanget jooki ka pruukisite?


Ei.

On see tõestisündinud lugu, et ühel detsembrikuu lõpul kolistasite spordihalli ukse taga ja siis helistasite Raul Rebasele ning kurtsite, et keegi on halli ukse kinni pannud?

Ju ta vist tõsi on. Eks see muidugi vihaseks teeb, kui uks kinni on ja plaanis treening. Raul vist pidas mind siis natuke hulluks, aga hiljem on ta ära harjunud.

Milline sportlase argipäev välja näeb?

Sõidan spordihalli, teen esimese treeningu, mis on tavaliselt heitetreening. Minuga on kaasas Indrek Tustit, kes jälgib mu tegemisi kõrvalt.

Endise tõkkejooksjana on ta spordi olemusega hästi kursis, viimasel ajal on omandanud ka kettaheite nipid.

Treeningu lõpetanuna sõidan koju tagasi, valmistun järgmiseks treeninguks, teen väikese uinaku. Siis sõidan taas Indrekuga spordisaali, teeme koos põhiliselt jõudu. Järgneb massaaž.

Milline on Indrek Tustiti põhiülesanne?

Indrek on mu kaaslaseks juba kolmandat hooaega. Tema põhitöö on minu ühes tükis hoidmine, massaaž, aga mitte ainult. Ta jäädvustab kaameraga mu heited ja nii saame neid hiljem analüüsida. Ka jõutreeningute juures on mul abilist vaja. Seega on Indrek ülioluline ning asendamatu.

Kui pikk aeg treeningutele ja massaažile kokku kulub?

Kuus ja pool tundi. Lisaks sõit kaks korda spordihalli ja tagasi. Tõsine tööpäev.

Kas n-ö päris tööl olete ka kunagi käinud?

Isa on ehitusmees ja koos temaga olen tegutsenud ehitusel, põhiliselt küll kõrgkooli ajal. Koos töötades kogusime ka meie esimese Lada raha. Ning rahvaloendajana olen ka ametis olnud.

Millal saabub aeg, kui kaheksast viieni ametis olema hakkate?

Tuleviku suhtes on raske midagi öelda. Loodan leida paindliku tööajaga tegevusala. Olen pigem õhtu- kui hommikuinimene.

Kui kaua jaksate järgmise kulla nimel spordis edasi pingutada?

Suuri eesmärke on veel, kas või juba räägitud maailmarekord. Varsti tuleb võimalus MM-tiitlit kaitsta. Samuti pole ma ühtegi tiitlit võitnud üle 70meetrise heitega.

Ainult saavutuste nimel sportida aga ei jaksakski. Ma naudin treeninguid, kettaheitega tegelemist ennast. Võistlused ja võidud on lihtsalt selle jäämäe tipp.

Teie ise olete ka vaid jäämäe tipp, kelle heaks töötab terve meeskond.

Jah, sinna kuuluvad tiimi juht Raul Rebane, minu islandlasest treener Vesteinn Hafsteinsson, abitreener ja massöör Indrek Tustit, toitumisteadlane Mihkel Zilmer, biomehhaanik Aadu Krevald, traumatoloog Ants Kass, Soome olümpiakoondise peafüsioterapeut Seppo Pehkonen ning kodulehekülge koostav ja statistikaga tegelev Hans Üürike.

Tõenäoliselt tõmbavad mitmed firmad oma abikäe nüüd ära - olümpiakuld on ju juba käes ning ajad majanduslikus mõttes rasked.

Sisuliselt olematu eelarvega alustanud meeskond on tõesti viimasel ajal toetunud sponsorite rahale. Otseselt palgal on treener Hafsteinsson ja Indrek Tustit. Raul Rebasega, kes ettevõtmisse algul ka oma raha pani, on meil eraldi kokkulepped. Ülejäänute panus on väiksem, nad on saanud meid aidata oma teiste tegemiste kõrvalt.

Praegu on tõesti mõneti raske aeg, paljud sponsorlepingud lõppesid koos olümpiamängudega, mõned firmad on nüüd öelnud meile ära, osa alles otsustab. Saan nendest aru, kellelgi pole praegu lihtne.

Võib-olla treenerid palgalt maha võtta?

Siis poleks mõtet ka endal enam harjutada.

Isa Jaan võiks ju treenerit asendada.

Jah, isal on tõesti asjade kohta oma arvamus ja ta väljendab seda häälekalt. Ta on jäänud mu alaliseks nõuandjaks, analüüsijaks, aga ka kritiseerijaks. Viimasel ajal olen siiski tähele pannud, et ta minu seisukohti enda omade kujundamisel arvesse võtab...

Miks ei võiks te kokkuhoiuaastatel harjutada ainult kodus? Tiduveres on ju ka heiteplats olemas?

Meie kliima on paraku selline, et tervet aastat siin harjutada ei saa. Meil pole ka sisehalle nagu Põhjamaades, kus ka sisetingimustes võimalik tulemuse peale heita.

Õnneks on vähemalt kodune konkurents olnud korralik.


Jah, aastaid hoidis meil Aleksander Tammertiga pinget ülal konkureerimine Eesti meistri tiitli pärast. Ainuüksi selle võitmiseks tasus pingutada. Arvan, et tõuke edasiminekuks saime sellest nii mina kui ka Sass.

Sass siiski olümpiakullani ei küündinud.

Ta võitis 2004 Ateenast pronksi ja aasta hiljem ka EM-ilt. Kokkuvõttes võib ka tema oma sportlaseteega rahul olla.

Mis aga minu kuldsetesse medalitesse puutub, siis olen alati olnud maksimalist. Olen seadnud endale keskmisest palju suuremad eesmärgid.

Nüüd olete juba nii kaugel, et autoriteetsed spordiringkonnad ootavad teid kõnelema.

Jah, pakkumisi esinemiseks on tulnud. Eestis oli sügisel suur seminar, Küprosel rääkisin meie tiimist kui mõnes mõttes äärmuslikust lähenemisest spordile. Inglismaal kõnelesin heitetreeneritele.

Inglise keeles kõnelemisega probleeme pole?

Ei.

Kodumaal on nõu küsitud?

Mõned poisid on minu kogemuse vastu huvi tundnud, ka treeneritele olen kõnelnud.

Olete harjumatult avameelne oma edu saladuste paljastamisel.

Saladusi meil pole. Teame, et väga palju sõltub just sportlase enda tahtmisest, mitte niivõrd käe või jala õigest asendist.

Võime oma treeninguplaanid Internetti üles riputada. Kui tahate, tehke järele.

Kui lõpetate treeningu ja keegi teilt intervjuud ei küsi, mida siis teete?

Sööma lähen.

Kui palju ja mida sööte?

Söön nagu tavaline inimene, kolm korda päevas. Ka kogused on mõistlikud, kogult mitu korda väiksem mees võib minust rohkemgi süüa.

Küll on minu jaoks asendamatu toiduaine liha. Kui seda pole, ei lähe ka söögikord kirja. Isalt olen pärinud magusaarmastuse.

Millal viimati koduseid vaatamas käisite?

Just nüüd, jõulude ajal.

Kuidas koduküla teie saavutusi vastu võtab?

Sealne rahvas on suuremate võitude puhul alati lennujaamas või sadamas vastas käinud, külavanem helistanud.

Vigala vald on mu aukodanikuks nimetanud. Mulle on kingitud mõõk "Vigala vägilasele 2005" ning tammepuust skulptuur "Vigala vägilane".

Auhinnakapp on täis?

Vitriin sai juba valmides nii väike, et sinna mahtusid ainult kaalult tähtsamad, aga mahult väiksemad auhinnad. Ülejäänud kingitused oleme püüdnud mahutada isakoju.

Kas spordimuuseum pole ketast ja spordisusse ning kuldmedaleid veel endale küsinud?

Näitusele olen asju saatnud, aga pärast jälle tagasi küsinud. Sõbrad pole ju mitmeid mu uuemaid trofeesid veel näinudki ja imelik olnuks neile öelda, et minge muuseumi ja vaadake.

Millal oli see hetk, kui olite lihtsalt teie ise? Ilma spordita Gerd Kanter?

Ilma spordita ma polegi mina ise.

GERD KANTER
• Sündinud 6. mail 1979 Tallinnas
• Abielus Liina Kanteriga
• Isakodu Vigala vallas Tiduvere külas
Haridus
• Vana-Vigala põhikool
• Pärnu-Jaagupi keskkool
• Tallinna Tehnikaülikooli kõrgem majanduskool, ärijuhtimise eriala, 2001
• Magistriõpingud Estonian Business Scoolis
Saavutused
• OM Peking 2008, kuldmedal
• MM Osaka 2007, kuldmedal
• MM Helsingi 2005, hõbemedal
• EM Göteborg 2006, hõbemedal
Autasud
EOK teenetemärk, 2008
Klubi
• Team 75+
Treenerid
• Vesteinn Hafsteinsson
• Varasemad treenerid Ando Palginõmm, Uno Ojand
Isiklikke rekordeid
• 1998 – 47.37
• 1999 – 49.25
• 2000 –57.68
• 2001 – 60.47
• 2002 – 66.31
• 2003 – 67.13
• 2004 – 68.50, Eesti rekord
• 2005 – 68.61, Eesti rekord
• 2005 – 70.10, Eesti rekord
• 2006 – 72.30, Eesti rekord
• 2006 – 73.38, Eesti rekord

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare